Teadusväljaandes The British Medical Journal (BMJ) ilmunud uuringud on käivitunud arutelu selle üle, kas ülekaalulisus tuleks tunnistada haiguseks, milles ainusüüdlane pole liigse kehakaaluga inimene. Seda toetab statistika, mille kohaselt on Ühendkuningriigis pea kolmandik (29%) rahvastikust ülekaalulised ning aastaks 2030 prognoositakse selle näitaja kasvu 35 protsendini.

Täpsemalt algas arutelu norralaste uuringust, mis ilmus tänavu juuli alguses. See tugineb enam kui 25 aasta vältel kogutud andmetele. Tulemustes sedastavad teadlased, et geneetilise eelsoodumusega inimestel on suurem tõenäosus suurema kehamassiindeksi (KMI) kujunemisele ning see avaldub peamiselt koos keskkonnateguritega.

Küll aga on KMI tõusnud nii geneetilise eelsoodumuse kui ka eelsoodumuseta inimestel, mis omakorda paneb teadlasi järeldama, et KMI tõusus on keskne mõju keskkonnateguritel.  

Euroopa Ülekaaluliste Ühenduse (ECPO) esindaja Vicky Mooney koos Liverpooli Ülikooli professori John Wildingiga toovad väljaandes Medicalxpress välja, et ülekaalulisus on haigus, kuna keharasva kogunemine sellisel määral, et see kahjustab tervist, on käsitletav haigusena.

Varasematest uuringutest on teada üle 200 kehakaalu mõjutavad geeni. Seetõttu toovad Wilding ning Mooney välja, et kui bioloogial on nii suur mõju rasva jaotumisele kehas, siis pole ülekaalulisuse kujunemine inimese süü. 

Lisaks märgivad nad, et viimaste aastakümnete järsku ülekaalulisuse kasvu rahvastikus mõjutab ka muutunud keskkond, näiteks toidu kättesaadavus, hind, inimese füüsiline keskkond ja sotsiaalsed tegurid. 

Nende väidete põhjal loodavad eestkõnelejad vähendada ülekaalulisuse stigmatiseerimist ja diskrimineerimist. 

Haigusena tunnistamise negatiivsed tagajärjed

Arstide ja terviseekspertide hinnangul võib ülekaalulisuse haiguseks tunnistamisel olla negatiivne mõju. BMJ-s võttis sel teemal sõna Südamehaigustele spetsialiseerunud üldarst dr Richard Pile.  

Esiteks: kui inimesel on võimalik panna oma elustiilivalikutest tingitud haigus, siinsel juhul ülekaalulisus, kellegi teise süüks, olgu süüdlaseks bioloogia või toiduainetööstus, siis vähendab see veel enam motivatsiooni probleemiga tegeleda - indiviidist sõltub süüdlase olemasolu korral ju vähe. 

Teiseks toob ta välja, et kui ülekaalulisel inimesel tekivad tervisehädad, mis on diagnoositavad haigusena, siis ei ole tarvidust tunnistada ülekaalulisust eraldi haiguseks. 

Kolmandaks leiab ta, et kui ülekaalulisus tunnistada haiguseks, siis pole võimalik seda epideemiat piirata. 

Dr Richard Pile märgib, et haiguse definitsioon on väga ebamäärane ning selle järgi võiks pea kõike haigusena klassifitseerida. 

Richard Pile'i hinnangul oleks sellel muutusel psühholoogiline mõju: see vähendab inimese sisemist motivatsiooni enda kehakaaluga tegeleda ja vähendab isiklikku vastutust oma keha ees. 

Lisaks toob ta välja, et haigusele on alati võimalik välja töötada ravimeid ning ülekaalulisuse haiguseks tunnistamine annaks soodsa võimaluse ravimitööstusel hakata pakkuma "ravi" elustiilihaiguste vastu. Samuti võidaks ilmselt kindlustusäri, mis võimaldab inimeste tervise kindlustamise eest küsida suuremat tasu, kui sul on diagnoositud ülekaalulisus. 

Pile leiab, et ülekaalulisuse taga on rida sotsiaalseid tegureid ning nendega tegelemises peitub ka lahendus sellele terviseriskile. "Kui inimesed kohtuvad, ostlevad, teevad koos süüa, söövad ja suhtlevad üksteisega, siis suurendavad need tegevused heaolu ja kaudse mõjuna vähendavad ülekaalulisust," kirjutas Pile oma vastulauses BMJs.  

Kuidas on olukord Eestis? Tervise Arengu Instituudi faktid Eesti kohta:

• Eestis on 40 protsenti meestest ja 26 protsenti naistest ülekaalulised. 
• Rasvunud on 21 protsenti meestest ja 18 protsenti naistest. 
• Kõige enam rasvunuid on 55-64-aastaste hulgas. 
• Meeste hulgas on rasvunute osa tõusnud kiiremini kui naiste hulgas. 
• Ülekaalulisus ja rasvumine soodustavad oluliselt 2. tüüpi diabeeti ning südame-veresoonkonna haigustesse haigestumise riski.