Tulemuste saamiseks kogusid kooliõpilased bioloogilisi proove ning analüüsisid neid laboris. Seejärel pandi kokku väärtuslik kogu, Pärmivaramu kollektsioon, mida teadlased hakkavad kasutama edaspidistes uuringutes.

Pärm – kes see on?

Pärm – see on osa meie argipäevast. Me kõik puutume sellega iga päev kokku. Lisaks sellele, et me küpsetame, sööme pirukaid, kringleid, pruulime või mekime koduõlut ja -veini, leidub pärme nii pinnases, taimedel, õhus kui ka vees. Ka meie soolestikus ja naha pinnal elavad pärmid.

Pärme peetakse üheks esimeseks "kodustatud" organismiks. Juba vanas Egiptuses oli kasutusel leiva küpsetamine. Arheoloogid on väljakaevamistel leidnud uhmerkive ja küpsetusahjusid, mis on vanemad kui 4000 aastat. Samuti kujutatakse leiva tegemist Vana-Egiptuse joonistustel.

Seega, kuigi me ei pruugi pärmidele igapäevaselt mõelda, elame me nendega koos juba väga kaua ning kasutame neid igapäevaselt.

Pärmid ehk pärmseened on ühe-rakulised mikroorganismid, keda palja silmaga näha ei ole. Nad kuuluvad seeneriigi koosseisu. Tükk aega peeti pärme elututeks. Alles mikroskoopide arenemisega oli võimalik neid organisme nägema hakata.

19. sajandi alguses kirjeldasid kolm kuulsat teadlast (Charles Cagniard-Latour, Friedrich Kützing ja Theodor Schwann) esmakordselt pärmide rakke ning nende jagunemist. Läbimurdeks aga osutus 19. sajandi teisel poolel toimunud Loius Pasteur'i avastus, et just pärmid on olulised kääritamise läbiviijad ning süsihappegaas, tänu millele tainas kerkima hakkab, on pärmide elutegevuse tulemus.

Tänapäeval teatakse umbes 1500 erinevat pärmiliiki. Neid kasutatakse mitte ainult toiduainetetööstuses vaid laialdaselt ka põllumajanduses, keskkonnatehnoloogias, farmaatsiatööstuses ning teadusuuringutes.

Mitu pärmseene liiki Eestis elab?

Teadusprojektis "101 pärmitüve Eesti loodusest" uurisid Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi vanemteadur Tiina Tamm ja professor Arnold Kristjuhan pärmide levikut koos üldhariduskoolide gümnaasiumistme õpilastega. Projektis osalesid õpilased 30 Eesti koolist.

Projektis osalejad kogusid proove rohkem kui 100-st erinevast kohast üle Eesti. Kuna pärmid eelistavad suhkrurikkaid (näiteks sahharoosi, fruktoosi, glükoosi, maltoosi) kasvukohti, siis võeti proove viljade ja marjade pinnalt, taimede õitelt ja õite seest, rohttaimede ja puude lehtede pinnalt.

Pärmitüvede lõplik eraldamine toimus juba laboritingimustes. Kokku isoleeriti üle 1500 pärmitüve ning saadud tüved moodustavad Pärmivaramu kollektsiooni.

Uuringu tulemusena selgus, et Eestis kasvab vähemalt 61 erinevat pärmseene liiki. Pärme leidus kõikides proovides.

Kõige sagedasemad liigid Eestis on Vishniacozyma victoriae ja Filobasidium wieringae. Mõlemad pärmiliigid on ka maailmas laialt levinud. Nii kirjeldati Vishniacozyma victoriae esmakordselt Antarktika liustike uurides. Lisaks sellele leiti projekti käigus ka pärmitüvesid, keda uurijatel  kindlaks teha ei õnnestunud. Need tüved vajavad täpsemat uurimist ja võib juhtuda, et tegemist on seni veel kirjeldamata pärmiliikidega.

Kooliõpilastega tehtud uurimistöö võimaldas esmakordselt kindlaks teha Eestis kasvavad pärmseened ja näitas, et need on Eestis laialt levinud mikroorganismid.

Kuidas pärmiliike määratakse?

Erinevaid pärmiliike ei ole võimalik eristada lihtsalt vaatluse teel. Liikide määramiseks tuleb analüüsida rakkudes olevat desoksüribonukleiinhapet ehk DNA-d. DNA on pärilikku informatsiooni säilitav aine ning teda leidub igas elavas rakus.  

Rakkudes olev DNA on nagu maagiline sõrmejälg, mis ei ole paljale silmale nähtav ning seda pole ka võimalik ka niisama katsuda. Külla aga saab seda uurida molekulaarbioloogias kasutusel olevate meetodite abil. Nii näiteks kasutavad kriminalistid DNA analüüsi isikute tuvastamisel (st eristatakse ühte inimest teisest).

Tartu Ülikooli molekulaarbioloogid ja gümnasistid kasutasid DNA analüüsi erinevate pärmiliikide kindlaks tegemisel. Projektis osalenud kooliõpilased paljundasid pärmigenoomist kindla ala, määrasid selle ala pikkuse ning järjestuse. Kuna uuritav ala on erinevatel pärmiliikidel veidi erinev, aitab see pärmiliike üskteisest eristada.  

Projekti toetasid Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituut, Eesti Teadusagentuur, Haridus- ja Teadusministeerium ning Hasartmängumaksu Nõukogu. Teadlased tänavad bioloogiaõpetajaid, kes õpilasi juhendades projekti edu kaasa aitasid.