Tartu Ülikooli teadlased Tiia-Triin Truusa ja Kairi Kasearu analüüsisid intervjuusid, mis tehti neljateistkümme naisega vanuses 22-45, kes on koos- või abielus tegevväelasega. Intervjuudes rääkisid naised sellest, mida tähendab elu ja perekonna loomine tegevväelasega ja kuidas see mõjutab naiste enesemääratlust ehk identiteeti. Eesmärk oli mõista naiste kogemusi elukaaslase tegevteenistusega seoses.

Intervjueeritud tegevväelaste naised tajuvad ühiskondlikku heakskiitu, mis saab neile ja nende perele osaks tänu mehe ametile. Näiteks poes mundris teenistujat kohtav rõõmustav laps või kiirem asjaajamine pangalaenude või kindlustusega. Naised austavad kaitseväe väärtusi ja pööravad rohkem tähelepanu Eesti kaitseküsimustele kui varem.

Tegevväelasest partneri töö tõttu on kasvanud patriotism ja uhkus Eesti iseseisvuse üle. Teadmine, et abikaasa või elukaaslane on see, kes vajadusel Eesti iseseisvuse eest võitleb, tekitab uhkust ja teatud määral ohverdustunnet suurema eesmärgi nimel.

Patriotismil on küll oluline osa naiste identiteedi kujunemisel tegevväelase pereliikmena, kuid siiski asetavad naised end pigem tsiviilsfääri.

Naised võrdlesid elu peredega, kus ei ole kaitseväelasi, aga samuti peetakse oluliseks Eesti iseseisvust ja tähistatakse uhkusega iseseisvuspäeva ja võidupüha, mistõttu ei peetud nende tähistamist kuidagi iseäralikuks.

Heakskiidu kõrval on tegevväelaste perekonnas tuntud ka vastupidist suhtumist, näiteks sõprade naljatamist sõdurite mõtlemisvõime puudumise ja käsutäitmise kohta.

Naised mõistavad, et selline suhtumine tekib teadmatusest ameti suhtes. Teisalt on naiste sõbrad ja tuttavad väljendanud kaastunnet tegevväelastest meeste suunas, sest töö tõttu peavad nad sageli perekonnast eemal viibima. Intervjueeritud naised samas arutasid, et tänapäeval on tavaline, et veedetakse palju aega kodust eemal töö või õpingute tõttu, töötatakse ja õpitakse välismaal või teises linnas.

Saladuste ja stabiilsuse hoidmine

Militaarpere elu mõjutava osana kirjeldab Mary Edwards Wertsch militaarkultuuri kolme aspekti:

1. saladuste hoidmine,
2. stabiilsuse mulje loomine,
3. eitamine.

Harjumus saladusi hoida oli ilmne ka intervjueeritud naiste puhul, kuid seda ei peetud pereelu häirivaks, vaid partneri tööga loomulikult kaasnevaks ja millekski, mida omavahel jagatakse ja seeläbi partnereid hoopis liidab.

Privaatsust ja selle hoidmist võib pidada ka Nõukogude aja pärandiks, mil inimesed hoolikalt valisid mida ja kellele nad räägivad. Eesti kultuurilegi on omane, et isiklikest asjadest avalikult eriti ei räägita.

Intervjueeritud naistel oli tugev usk, et oma võimekuse ja iseseisvusega saavad nad igast väljakutsest jagu.

Siiski märgiti, et see nõuab neilt ja perelt palju leidlikkust ja tegutsemist. Igapäevaelus ja raskustes otsivad naised tuge sõpradelt ja perekonnalt, seda ka partneri välismissioonide ajal.

Arutati, et pigem proovitakse vältida teiste missiooniperedega suhtlemist, et hoiduda ebamõistlikest hirmudest ja stressist. Naised tahavad säilitada stabiilsust ja keskenduda igapäevastele tegemistele. Igapäevaelu etteaimamatu iseloomu tõttu peab sageli vabaaja plaane ümber muutma või ära jätma, mis ühiste tegevuste vähenemisel viib mõneti sõpradest eemaldumiseni.

Naised tunnevad end tsiviilisikuna

Intervjuude abil oli huvi selgitada, kuidas on igapäevaselt ühildatud militaar- ja perekonnaelu ja kas peab paika eeldus, et need on vältimatult seotud ning seetõttu mõjutavad tegevväelaste elukaaslaste enesemääratlust. Enamus uuringuid militaarperekondade kohta on tehtud Ameerika Ühendriikides. Eestis on neid tehtud vähe ja pigem suunatud teemadele nagu Kaitseväe ülesehitamine vastavalt Eesti vajadusele või Kaitseväe pakutavad sotsiaalsed garantiid.

Intervjuudest selgus, et mõisted "militaarperekond" (military family) ja "kaitseväelase abikaasa" (military spouse) ei ole Eestis kasutusel ning nende mõistete kaudu end ei määratleta.

Põhjuseks võib olla nii see, et Eesti seadusandluse ja sotsiaalkindlustussüsteemi järgi on tegevväelaste naised tsiviilisikud, kui ka see, et kultuuriliselt ei ole tavaks end identifitseerida abikaasa või partneri kaudu.

Tegevväelaste naised tunnevadki end tsiviilisikuna, st isiklikku seotust kaitseväega ei tunta. Eelkõige ülikooliharidusega naised peavad oluliseks oma haridust ja ametit kui staatuse sümboleid ühiskonnas ja seeläbi kehtestavad oma positsiooni tsiviilelus.

Olgugi, et tegevväelase amet mõjutab teatud määral pereelu, ei tunne nende naised end kuidagi erilisena – Eesti iseseisvusega seotud tähtpäevi tähistab enamus peresid ning töölähetused välismaal on levinud ehitajate, arstide, autojuhtide jt seas, mistõttu ei peeta ka lähetuse tõttu perest eemal viibimist millekski erinevaks.

Sõdur ja kaitsevägi Eestis

Üldine arusaam sõduri ja veterani tähendusest Eestis on 20. sajandi jooksul korduvalt muutunud. Võitlust vabaduse ja iseseisvuse eest võib nimetada Eesti ajaloo ja rahvuse tuumaks, mistõttu peetakse vabadussõja veterane tõelisteks kangelasteks. Vastupidiselt Nõukogude-aegsele sõdurile, keda peeti okupatsioonivõimuks.

Eesti kaitsevägi on üsna noor organisatsioon, mida hakati looma taasiseseisvumisel 1991. aastal. Iseseisvas Eestis on ka sõduri tähendus taas muutunud – sõdurit peetakse taas Eesti iseseisvuse kaitsjaks ja selle eest võitlejaks.

Teadustöö on ilmumas raamatupeatükina "Capable Patriots: Narratives of Estonian Women Living with Military Service Members". Uuringust tegi kokkuvõtte Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi magistrant Reili Lehis kursusel Andmete tõlgendamine ja esitamine.