Eetikakomisjon on üks huvitav nähtus. Selleks, et su teadusuuringud oleksid tehtud nii, et need kellegi tundeid ei riivaks või tervist ei ohustaks on vaja Eetikakomisjoni luba. Täiesti arusaadav, et pead põhjendama, miks sa tahad kümneid hiiri või rotte kasutada, ehk teha nende elude ja tervise hinnaga uuringuid, mis võiksid inimkonnale suuremat kasu tuua. Saan sellest täiesti aru meditsiiniteadustes või loodus- ja täppisteadustes.

Aga kas mul on tõesti vaja eetikakomisjoni luba, et küsida kooliõpilastelt, nende arvamust? Ametnik ütleb, et jah. Eetikakomisjoni seisukoht on, et iga uuringu jaoks peaks võtma nendelt loa. Vastasel juhul ei pruugi teadusajakiri su artiklit üldse vastugi võttagi.

Olgu, miks mitte – väärtuspõhise ja eetilise teaduse nimel muidugi!

Leian internetist Eetikakomisjonile esitatava avalduse, mille juures seisab, et enne avalduse esitamist tuleb hoolikalt tutvuda Juhiste ja Nõuetega. Neid on viis faili, kokku 12 lehekülge. Asun hoolikalt lugema.

Isikuandmed ja nende hoolega hoidmine. Hoian. Liisi, 16 saab respondendikoodi N16_FG1. Ma ei ütle kellelegi, et see on Liisi.

Uurimistöö eetilised aspektid. Pean austama katsealuse autonoomiat ja tagama talle maksimaalse vabatahtlikkuse. Noh, minu uuringu puhul ei tohiks probleemi olla, sest tahan ju ainult nende teismeliste arvamust teada teemal, mis on nende igapäevaelu lahutamatu osa. Ei midagi delikaatset ega piinlikku.

Siis pikk Vorm Juhistega. Esimesel kolmel leheküljel on kirjeldused kõigist dokumentidest, mida peab esitama, ning detailideni minev kirjeldus sellest, mida ma uurin. Neljandal leheküljel teavitab Juhis, et kindlasti tuleb üles lugeda ka põhjused, miks ma kasutan või ei kasuta kontrollgruppides platseebot… Noh, mul ei olegi platseebot, kõigilt uuritavatelt tahan nende arvamust samades tingimustes.

Ei salga, et hakkan muutuma nõutuks, sest järgmine punkt juhendab, et pean üles loetlema ka andmed uuringu tulemuste kohta… Aga ma ju alles teen seda uuringut!? Kui mul juba oleksid tulemused, siis poleks uuringut ju tarviski. Aga Juhend jätkab: pean selle punkti all loetlema, mida ma teen edasi nii tulemuste, andmete kui ka bioloogilise materjaliga… Bioloogilise materjaliga!? Ma tahan ainult nende arvamust, ei taha bioloogilist materjali! Olgu, ilmselgelt on Juhis mõeldud universaalsena kõigile, bioloogidest semiootikuteni.  

Katsealuse informeerimise Vorm. Sellest dokumendist võiks olla abi, sest teismelised pole veel täiskasvanud ja nende vanemad kindlasti tahavad olla osalised ning anda nõusoleku, et nende laps võib minu uuringu tarvis oma arvamuse öelda.

Vormi avades olen lootusrikas. Aga Vorm on salakaval ning peidab endas taas terve rea punkte bioloogilise materjali säilitamise, isikuandmete väga-väga salajas hoidmise, ravikindlustusseaduse paragrahvide ja kõiksugu muu "bioloogilise" kohta. Lõpuks annab Vorm mulle ka punkti, mis puudutab tõesti nõusoleku andmist.

Vorm ütleb, et pean oma teismeliste vanematele nõusolekuvormi lisama ka selle, et osalemine on vabatahtlik… Elementaarne, et on! Ja alati võib ära minna. Inimlik ju – muidugi võib ära minna. Aga Vorm jätkab tingimustega, et uuringus osalejal on õigus saada arstiabi… Muidugi on. Aga kuidas see minu uuringut puudutab!? Ma tahan ainult teismeliste arvamust teada! Aga Vorm nõuab, et see peaks ikka inimesele öeldud olema.

Olen 12 leheküljest Juhenditest ja Vormidest pea kuumaks lugenud ning kaalun uuringust loobumist. Saada sotsiaalteadustes Eetikakomisjoni luba meditsiinieetika reeglite järgi on nagu kolmnurga surumine läbi ümmarguse augu.

Ahastuses kirjutan Bioloogile, sest temal on iga uuringu jaoks eetikakomisjoni luba olemas. "Kuidas sa seda luba taotled?"

"Ah, meil on selle jaoks Assistent ja Vorm. Käib lihtsalt."

Mul Assistenti pole ja Vorm on minu "kolmnurkse" uuringu jaoks "ringikujuline".

Halan Bioloogile oma kurba saatust: "Kui ma vanematele mõeldud nõusolekukirja või uuringukutsesse kõik need tingimused kirja panen, siis ei tule mul üldse keegi sinna uuringusse, sest milline lapsevanem laseb oma lapse uuringuintervjuule, mille puhul "on lapsel lubatud igal hetkel pöörduda arsti poole"?! Sa lõigud seal neid sebrakalasid oma katsetes, kas sa neid ikka teavitad, et neil on igal hetkel võimalus uuringus osalemisest keelduda ja arsti poole pöörduda?"

Bioloog naerab ja vastab: "Jah, kirjutan akvaariumi küljele huulepulgaga: "Te saate hukka!""

Kuna ma neid akvaariume olen näinud, siis tean, et tegelikult seal sellist teavitust pole.

Aga minu uuring eetikakomisjoni luba ei saanudki. Ei saanud põhjusel, et ma ei suutnud oma "kolmnurkset" sotsiaalteaduslikku uuringut läbi "ümmarguse" meditsiiniuuringu augu suruda ning nii saigi uuring tehtud ja ka avaldatud eetikakomisjoni loata (aga vanemate ja laste nõusolekuga ning lapsed avaldasid oma arvamust suurima heameelega). Küllap pigistasid sotsiaalteadlastest retsensendid eetikaloa koha pealt silma kinni, sest vahest on neilgi see mõnes uuringus taotlemata jäänud.

* Följetoni autor Marju Himma-Kadakas on ERR Novaatori vastutav toimetaja, kuid ka Tartu Ülikooli praktilise ajakirjanduse nooremteadur.

Teateid teaduselust on episoodiliselt ilmuv artikliseeria teadlaste humoorikatest juhtumistest oma igapäevatöös. Teadlased, kes soovivad oma naljakaid teaduselujuhtumeid jagada, võivad ERR Novaatoriga võtta ühendust aadressil [email protected]