Teateid teaduselust: Teaduri seiklused konverentsil ja teel sinna
Teadlase elu on põnev. Võtame näiteks konverentsidel käimise, millest võib kokku saada terve seiklusfilmistsenaariumi. Tartu Ülikooli sotsioloogia teadur Mai Beilmann pani kirja följetoni tõsieluseiklusest Teaduriga Euroopa Sotsiaalpoliitika Analüüsi Võrgustiku konverentsist Vilniuses.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et tegelikult pidanuksin juba enne konverentsile jõudmist taipama, et Teaduril tuleb hoolega silma peal hoida, et ta kõigepealt konverentsile kohale jõuaks ja hiljem sealt ka tulema saaks, sest juba lennujaamas lasi ta end ärevakstegevalt pikalt oodata.
Kui Teadur viimaks lennujaama jõudis, selgus, et vaatamata varasele tunnile oli ta sel hommikul jõudnud juba teha päästeametile ettepaneku end päästma tulla. Tolles Miinus Kahe Tärni Hotellis, kus ta ööbis, pandi külastajad nimelt kogemata ööseks luku taha.
Kuna asutuse töötajad ei tahtnud lasta end varajasest ärkajast segada ning lülitasid telefoni välja, siis ei jäänudki Teaduril muud üle, kui helistada päästeametisse ning uurida, kas nad lisaks kasside puu otsast alla toomisele ka teadlasi hotellidest välja päästavad.
Paraku selgus, et päästeameti ampluaa on siiski kassidega piiratud ning Teadur suunati edasi lukuabisse, kus varahommikul võtmeteta koju laekuvad pidulised olid tekitanud veelgi pikema ootejärjekorra kui puude otsa roninud kassid päästeametis.
Ilmselt olekski Teadur läinud Eesti reisikindlustuse ajalukku ainsa inimesena, kes on jäänud lennukist maha sellepärast, et ta hotelli luku taha pandi, kui mitte ühes naabertoas norsanud meesisikut poleks tabanud ihuhädad, millele tõotas kergendust vaid tualettruum.
Teel sellele tõotatud maale avastas meesisik mõistagi, et tema ja kergenduse vahele on tekkinud ootamatu takistus lukustatud ukse näol. Et aga tegemist oli ühe endise vennasvabariigi kodanikuga, siis sai ta nõukaaegsest sneprist suurema vaevata jagu ning rajas seeläbi iseendale tee tualetti ja Teadurile lennujaama.
Maa neelas teaduri
Niisiis olin ma tegelikult teadlik, et Teadur satub igasugustesse jamadesse kohe, kui ma ta oma valvsa pilgu alt ära lasen ning konverentsi õhtusöögil Vilniuse lähistel asuvas mõisakompleksis õnnestuski tal mu silmist kaduda.
Seega kujutlege minu kergendust, kui mul õhtusöögi lõppedes õnnestus järelevalvet vajav kolleeg üles leida ja oma silmaga veenduda, et ta Nooremteaduriga lobisedes õigete busside poole astuma hakkas. Ometi leidis Teadur ka kahe kolleegi järelevalve all võimaluse õigelt teelt kõrvale kalduda.
Ma pole vist kunagi varem sellises hämmingus olnud, kui paari järgneva sekundi jooksul, mil ühel hetkel kõndisid Teadur ja Nooremteadur minu ees ning järgmisel hetkel oli Teadur kadunud, justkui oleks maa ta neelanud.
Tegelikult viitasid samal hetkel kostnud sulpsatus ja sellele järgnev sulistamine üsna ühemõtteliselt asjaolule, et Teadurit polnud neelanud siiski mitte maa, vaid hoopis vesi. Selleks ajaks, kui ma hakkasin taipama, mis oli just juhtunud, solberdas Teadur koos kõigi oma kolme kotiga tagasihoidlike mõõtmetega tiigis keset lopsakat veetaimestikku ning kaldal seisev Nooremteadur üritas teda sealt kättpidi välja sikutada.
Nooremteaduri päästeoperatsiooni raskendas mõnevõrra asjaolu, et päästetav vappus naerust.
Meie Nooremteaduriga võtsime asja niipalju tõsisemalt, et julgesime naerma turtsatada alles pärast seda, kui Teadur oli elusalt ja tervelt kaldale tõmmatud. Kohale rutanud bussijuht osutus hiliste suplejate sõidutamiseks ülimalt hästi ette valmistunud olevat ning tõi lagedale saunalina, mille osas me ei saanudki lõpuni aru, kas see oli mõeldud Teaduri kuivatamiseks või kaitsmaks bussiistet otsese kokkupuute eest veest nõretava Teaduriga.
Mütoloogiline vee-elukas bussiistmel
Kui Vanemteadur viimaks bussi jõudis, leidis ta oma nooremad kolleegid lausa rahvusvahelisel tasemel piinlikust tekitamas. Meie Nooremteaduriga vappusime juba vähemalt kümnendat minutit naeruhoogudes, võimetuna naerukõõksatuste vahel kuuldavale tooma ühtki vähegi artikuleeritud selgitust oma ebaloomuliku lõbususe õigustuseks.
Samas ilmselt seletas meie eksalteeritud seisundit üksainus pilk Teadurile, kes laiutas eraldi istmel justkui kuivale tõmmatud ja ühistransporti paigutatud mütoloogiline veteelukas, vesikasvud näole langemas ning kõikvõimalikud veetaimed laia ringina üle tema enda ja bussiistme laotunud.
Ülejäänud reisi hoidsime kogu Eesti delegatsiooniga Teaduril veelgi suurema hoolega silma peal ning oleme väga uhked, et kuidagi moodi õnnestus meil ta ilma edasiste sekeldusteta tagasi Tartusse toimetada.
Lõpetuseks tahaksin eraldi esile tõsta asjaolu, et Teaduril õnnestus suplejate poolt seni vähekülastatud veekogu pimeduses üles leida ilma igasuguse kõrvalise abita ehk täiesti kaines olekus.
Teateid teaduselust on episoodiliselt ilmuv artikliseeria teadlaste humoorikatest juhtumistest oma igapäevatöös. Mõnikord võib tegu olla följetoniliku mõistulooga, üldjuhul on lood aga inspireeritud elust enesest. Teadlased, kes soovivad oma naljakaid teaduselujuhtumeid jagada, võivad ERR Novaatoriga võtta ühendust aadressil [email protected].
Toimetaja: Marju Himma