Stanislavski süsteemi rakendav näitleja kujutleb ennast selleks inimeseks, keda ta mängib, mõtleb tema mõtteid, tunneb tema tundeid ning liigub ja räägib nagu tema.

Steven Brown, Peter Cockett ja Ye Yuan Hamiltonist McMasteri Ülikoolist kutsusid oma laborisse hulga näitlejaharidusega katseisikuid, nii mehi kui ka naisi, ja lasid neil sisse elada kas Romeo või Julia rolli samanimelisest Shakespeare'i näidendist.

Siis, rollis olles, pidid näitlejad vastama mitmesugustele küsimustele, samal ajal aga mõõdeti nende ajuaktiivsust funktsionaalse magnetresonantsi meetodil. Katset korrati ka olukorras, kus näitlejad olid rollist väljas ja vastasid küsimustele lihtsalt iseendana.

Tulemus oli üllatav. Rollis olles oli ajuaktiivsus märgatavalt madalam kui rollist väljas olles, nii üleüldiselt kui ka piirkonniti, eriti näiteks eesajukoore mõnedes piirkondades.

Tundub siis, kirjutavad Brown, Cockett ja Yuan ajakirjas Royal Society Open Science, et teise isikuna esinemine on ajuaktiivsust kahandav tegevus, võimalik et seotult oma 'isest' loobumisega. Sest just eneseteadvusega tegelevad piirkonnad paistsid rolli minnes olema ühed peamised aktiivsuse kaotajad.

Huvitav on ka see, et samalaadne langus tabas ajuaktiivsust siis, kui teadlased palusid katseisikutel vastata küsimustele Briti aktsendiga, kuid mitte rollis olles, vaid iseendana.

Mida selle teadmisega peale hakata, teadlased veel ei kirjuta, kuid loodavad, et on avanud tee näitlemise ja rollimängu edasiseks neuroteaduslikuks uurimiseks.