Selleks, et paremini mõista, kuidas me õudusi kogeme, uurisid Mathias Clasen ja tema kolleegid Taani Aarhusi Ülikoolist, kuidas inimesed nn veriste üllatustega toime tulevad. Nad kaasasid uuringusse 280 inimest ja viisid nad Taani linnas Vejles asuvasse lagunenud tehasesse rajatud kummitusmajja, kus oli 30 tuba, mis kõik on suunatud erinevatele hirmudele. Näiteks olid seal pimedad, klaustrofoobsed ruumid ja toad, kus peitusid zombigrimmiga näitlejad.

Enne kui nad rühmadena hoonesse sisenesid, paluti igal külastajal valida, kas keskenduda kogu eksperimendi jooksul hirmu vähendamisele või suurendamisele. Seejärel küsis uuringumeeskond külastajatelt nende kasutatava vaimse taktika kohta.

Need, kes püüdsid oma hirmu maksimeerida, ütlesid, et nad keskendusid asjadele, mis olid mõeldud nende hirmutamiseks, selle asemel, et pilk kõrvale suunata või mõelda millestki muust. Nad sisendasid ka iseendale, et olukord on tõesti ohtlik ja vajaduse korral ka karjusid, mis Claseni sõnul võib hirmu suurendada. Need, kes püüdsid oma hirme vähendada, tegid vastupidist.

Kuid mõlemal rühmal oli üks ühine omadus: nad muutusid teistega oma grupis lähedasemaks, võttes teinekord üksteiselt ka käest kinni. Clasen ütles, et adrenaliinisõltlased võisid seda teha selleks, et kogeda teiste kaudu vahetult veel rohkem hirmu, samas kui need, kes tahtsid tunda vähem hirmu, otsisid ehk emotsionaalset tuge või lohutust. "See oli hämmastav, et sama žest füüsilise läheduse otsimiseks võib töötada risti vastupidistel viisidel," ütles ta.

Need on justkui ühe mündi kaks poolt, ütles Garriy Shteynberg Tennessee ülikoolist. "Mida rohkem saad endale kinnitada, et oled tegelikult tänu teiste inimeste kohalolule kaitstud, seda rohkem saad keskenduda stiimulile, keskendada end deemonile ja hirmu kogeda," ütles ta.

Eksperimendi lõpus teatasid adrenaliinisõltlased, et nad tundsid rohkem hirmu ja ka nautisid seda kogemust rohkem. "Kui inimesed teatavad, et nad tundsid rohkem hirmu, ei pruugi nad mõelda selle all seda, et nad kartsid oma elu pärast, vaid nautisid pigem suurt [emotsionaalset] erutusseisundit ja mitte puhast hirmutunnet," ütles Shteynberg.

Teises hiljutises uuringus analüüsisid Clasen ja tema meeskond Põhja-Ameerikas enam kui 1000 õudusfilme nautiva inimese isiksuseomadusi nn Suure Viisiku mudeli alusel: avatus kogemusele, meelekindlus, ekstravertsus, koostöövalmidus ja neurootilisus.

Nad leidsid, et inimesed, kes armastavad õudusfilme, on tõenäoliselt kogemustele rohkem avatud, mida on seostatud intellekti ja kujutlusvõimega. Neid, kes olid väga koostöövalmid, hirmutasid õudusfilmid tõenäoliselt rohkem.

"Mul oli hea meel, et avastasime, et inimesed, kellele meeldib õudus, on inimesed, kellele meeldib end intellektuaalselt stimuleerida," ütles Clasen. "Ma juhtun väga sageli kokku selle žanriga kaasnevate eelarvamustega – inimestega, kes arvavad, et õudus tähendab 80. aastate lollakaid slasher-filme, kuid õudusžanr on midagi palju enamat."

Clasen ja tema meeskond usuvad, et inimesed, kes otsivad ja naudivad õudust, teevad seda, sest see aitab neil tunda, et nad omavad kontrolli oma hirmude üle. Enne kui meil olid filmid või raamatud, millega end lolliks hirmutada, toimus selline emotsionaalne praktika ilmselt suulise jutuvestmise kaudu. Clasen märkis, muidugi loob aju omaenda õuduslugusid õudusunenägude näol, mis simuleerivad ilmselt samuti ohte.

Aga hirmutamise emotsionaalne kasulikkus võib vananedes väheneda. Uuringumeeskond leidis, et eakad inimesed naudivad õudust vähem tõenäolisemalt kui nooremad inimesed, kuigi nad peavad seda samaväärselt hirmsaks. Clasen pakub, et see on tingitud sellest, et mida vanemaks me saame, seda vähem tõenäoline on, et saame simuleeritud hirmust ka kasu.

Uudis ilmus algselt väljaandes New Scientist.