Psühholoogia vajab toekamat vundamenti ({{commentsTotal}})

Teadusharu edendamine sarnaneb pusle kokkupanemist. Selle üksikud tükid võivad olla valmistatud küll kvaliteetsest materjalist, kuid neist pole kasu, kui pole teada, kuidas sobituvad need tervikpilti.
Teadusharu edendamine sarnaneb pusle kokkupanemist. Selle üksikud tükid võivad olla valmistatud küll kvaliteetsest materjalist, kuid neist pole kasu, kui pole teada, kuidas sobituvad need tervikpilti. Autor/allikas: rawpixel/Unsplash

Hoolikamalt läbimõeldud eksperimendid ja täpsemalt jäädvustatud katsed aitavad psühholoogias valitsevat kriisi leevendada, kuid teadusharu päästmiseks on tarvis toekamat teoreetilist raamistikku, järeldavad psühholoogid.

"Inimpsühholoogia on maailma üks kõige huvitavamaid osi, kuid selle uurimine ei meenuta praegu ühegi teise teadusharu toimimist. Võimetus korrata kaasteadlaste saadud tulemusi ei taandu vaid väljaõppele või statistikaga mängimisele, vaid me ei mõista ka teooriate olulisust. See oleks vastuvõetav, kui meil neid üldse ei oleks, kuid üldisele inimkäitumist selgitavale mudelile ollakse päris lähedal," märkis ERR Novaatorile Michael Muthukrishna, üks ülevaate autoritest.

Lihtsamalt öeldes peab Londoni majanduskooli majanduspsühholoogia dotsent koos Harvardi Ülikooli inimevolutsiooni professori Joseph Heinrichiga praegu valdkonnas toimuvat uurimistööd liiga kaootiliseks. Ilma laiema teoreetilise raamistikuta on küsitavate küsimuste arv sisuliselt lõputu. Uued uurimisprogrammid võrsuvad pigem üksikisikute vaistlikust tunnetusest ning kultuuriliselt kallutatud käibetõdedest ja uskumustest, mitte eelnevalt olemasolevate täppide ja tähelepanekute ühendamiseks.

See soodustab Muthukrishna ja Heinrichi hinnangul paljude väikesemõõduliste eksperimentide tegemist. Samal ajal ei pruugi olla kuigi tugevad enne nende läbiviimist tehtavad hüpoteesid ja ennustused. "Ilma hea teooriata ei suuda ennustada me tulevikus juhtuma hakkavat millegi muu, kui minevikus nähtu põhjal. Analoogselt leiaksime endiselt planeetide asukohti selle alusel, kus olid nad eelmisel korral Päikese ümber tiiru tehes, mitte ei arvutaks paberil, kus nad peaksid olema," laiendas Muthukrishna.

Lähtepunktiks võiks olla psühholoogias evolutsiooniteooria, mis seob inimese ülejäänud loomariigiga. Kuna sama teooria võimaldab eristada ühtlasi lõplikke selgitusi esmastest selgitustest, annaks see eeskuju ka sellest lähtuvatele teooriatele.

Lihtsa näitena võib küsida, miks meeldib inimestele seks. Esimese järgu selgitusena on selle taga dopamiin ja teised selle käigus ajus vallanduvad ühendid. Lõplik selgitus aga see, et mõnu motiveerib inimesi eostama lapsi. Võib oletada, et mõnutunnet hoopis pead vastu puud peksmisel kogenud liigid said vähem lapsi ja surid välja.

"Psühholoogia on bioloogia loomulik jätk. Nii on loomulik kasutada tööriistu, mis on end suutnud evolutsioonilises bioloogias sedavõrd hästi tõestada. Samuti peaksime vähemalt üritama kirjeldada võimalikult paljusid oma ideid formaalsete mudelitena. Kõike ei pea matemaatikasse valama, aga see sunnib olema meid täpsemad," sõnas Muthukrishna.

Ühtlasi võimaldaks see paremini aru saada, kuidas erinevad tegurid üksteist mõjutavad, mudeldada seda arvutitel ja mõista töö sisu paremini nende kolleegidel. Dotsent tõi välja, et see nõuab laiemat mõtteviisi muutust.

Praegu ei pöörata matemaatika õpetamisele psühholoogias võrreldes loodusteadustega väga palju tähelepanu. "Teen kindlasti kellelegi ülekohut, aga vähemalt meil tehakse vaikimisi sageli eeldus, et psühholoogiatudengite taustateadmised pole matemaatikas kuigi ulatuslikud. Nõnda ei õpetata neile tihti mitte ainult masinõpet ja tehisintellekti, vaid isegi mitte uusi statistilisi meetodeid. Samas peaks olema meil kohustus anda õpilastele kaasa parim võimalik tööriistakast," nentis Muthukrishna.

Ühe võimaliku alternatiivina neelatakse psühholoogia erinevaid osi tulevikus üha sagedamini alla teiste teadusharude poolt. Selle ehe näide on käitumisökonoomika, mille uurimisküsimustega tegelesid varem suuresti psühholoogid. "Nüüd on majandusteadlased selle suuresti üle võtnud ning isikliku kogemuse põhjal võib tajuda nende ja traditsiooniliste psühholoogide vahel pidevat pinget," lisas dotsent.

Ühe võimaliku psühholoogia alusraamistikuks sobiva teooria kandidaadina nägi Muthukrishna koevolutsiooni teooriat. Viimase kohaselt selgitab inimese käitumist nii geneetiline kui ka kultuuriline evolutsioon ja nende omavaheline vastastikmõju. Teooria ei ürita selgitada vaid minevikusündmusi, vaid teeb ennustusi ka tuleviku kohta. Dotsent rõhutas, et see ei ole ainus kandidaat ja raamistike omavaheline konkurents tuleks isegi kasuks.

"Ma arvan, et me oleme edu saavutanud, kui granditaotlust esitledes ei mõtle inimesed enam hindamispaneeli küsimuse peale "su idee kõlab põnevalt, aga mis su teooria on?" midagi n-ö kohapeal välja, vaid hakkavad selgitama, kuidas haakuvad nende ideed ülejäänud kindlamatel alustel seisvate veendumustega," sõnas Muthukrishna.

Ülevaade ilmus ajakirjas Nature Human Behaviour.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: