Seksi ja seksuaalsuse teemal rääkimine on tabu, kuna Nõukogude ajal seksist ei räägitud ning inimestel, kes on selles ühiskonnas üles kasvanud, on ebamugav neil teemadel rääkida, sedastab kogemusnõustaja Epp Kärsin. Ta on viimase aasta jooksul pidanud Eesti koolides loenguid seksuaalsuse teemal ning tagasides märgivad noored, et keegi pole nendega kunagi varem ausalt ja siiralt seksist ning mehe ja naise suhtest rääkinud.

1. soovitus: last ei saa hoida seksisisuga kokku puutumast, temaga tuleb sellest rääkida

Pornograafilise sisuni jõudmiseks läheb kaks hiireklikki, teatas Anett Männiste, TÜ magistrant. See käib väga kergesti vaid ühe otsimootori lehe kaudu. Samuti jõuab pornograafiline sisu lasteni näiteks mängude juures olevate reklaamide või automaatselt pakutud sisu kaudu. Internetikeskkonnas on lastel tõenäosus pornoga kokku puutuda kordades suurem kui päriselus.

Lapsed puutuvad küll seksisisuga kokku, kuid kodudes on seksist rääkimine väga erinev. "On lapsi, kes ütlevad, et räägivad sellest minimaalselt. Aga on lapsi, kes ütlevad, et neil on emaga väga hea suhe, kuid enamik otsib vastuseid ikkagi internetist või räägivad oma sõpradega," rääkis Kärsin.

Anett Männiste rääkis "Huvitajas", oma magistritööst, mille küsitlusest selgub, et esimesed kokkupuuted pornograafia ja erootikaga on Eesti inimestel olnud VHS kassettide, televisiooni, mängukaartide aga ka ajakirjade vahendusel. Eestit eristabki siin teistest riikidest see, et esimene kokkupuude seksuaalse sisuga on olnud just ajakirjade vahendusel, muudes riikides on suurem roll olnud videopildil.

Männiste uuringust tuli välja, et järjest enam puutuvad lapsed ja noored esimest korda pornograafilise sisuga kokku just sõprade või ka interneti vahendusel. Kindlasti pole võimalik lapsi isoleerida kõiksuguse erootilise või pornograafilise sisuga kokku puutumise eest.

Nii Männiste uuring kui ka Kärsini kogemusnõustamised viitavad aga sellele, et ühelt poolt tuleb toetada noori nende esimestes kogemustes seksuaalsuse avastamisel, kuid eraldi vajaksid seksuaalsuse teemal koolitamist ka täiskasvanud.

Kuna kokkupuude pornograafiaga on aina nooremas eas, on oluline, et lapsel oleks võimalik sellest kellegagi rääkida ning parim on, kui tegu on ema või isaga kodus. Selleks aga on vaja, et lapse suhe vanematega oleks usalduslik ja avatud. Laps peab kodus tundma end piisavalt hästi, et julgeda vanematele öelda, mida ta nägi.  

2. soovitus: teadmine lastele ja täiskasvanutele - porno pole päris

Männiste käsitleb oma töös muu hulgas pornograafilise sisu tarbimise pädevusi, mille alla käivad näiteks teadlikkus ja teadvustamine selle kohta, et pornograafiline sisu on lavastuslik ning seal kujutatu erineb tegelikust elust. Laiemalt tähendavad pornograafilise sisu tarbimise pädevused seda, kuidas inimene mõistab ja juhib oma teadmisi pornograafilise sisuga kokku puutumisel. Teisisõnu vastab inimene enda jaoks miks on pornograafia ja miks ta on selline, nagu on.

Ka teadlikkus sellest, et pornograafias kujutatud kehad ei pruugi päriselus olla tavalistel inimesed sellised või tegevused, mida ekraanil nähakse ei pruugi olla tavaelus normaalsed ega loomulikud.

Epp Kärsin tõi välja, et lapsed ja noored ka teaksid, et see, mida nende vanemad magamistoas teevad ei pruugi sugugi sarnaneda sellele, mis sisaldub pornovideos.

3. soovitus: kooli võiks seksist rääkima kutsuda koolivälise inimese

Kui Anett Männiste oma küsitluses uuris, kus inimesed esmakordselt pornoga kokku puutusid, ei vastanud mitte keegi, et koolitunnis. Teisisõnu koolis seksuaalkasvatuse teemade käsitlemise ajaks on esimene kokkupuude pornoga juba olnud ning neist teemades koolitunnis ka ei räägita.

Mis on seksuaalkasvatuses hariduses puudu? Epp Kärsin toob näite, et kui lasteaias räägitakse tundekasvatusest ja emotsioonide väljaelamisest, hügieenist ja enda keha puutumatusest, siis nende sees on võimalik rääkida ka juba lähisuhetest.

Anett Männiste toob välja, et koolides on inimeseõpetuse tunnis ette nähtud rääkida seksuaalharidusest, seksuaalsest rahulolust, suguhaigustest jmt, kuid sageli ei pruugi olla õpetajal mugav sellisest intiimsest teemast rääkida. Männiste soovitus on sellisel puhul paluda külalisesinejat näiteks Seksuaalhariduse Liidust või Arstiüliõpilaste Liidust, kes on valmistunud sel teemal avatult rääkima ning kes võivad noorteni jõuda paremini kui õpetaja.

On loomulik, et õpetaja, kes muudes tundides peab rääkima sootuks muudel teemadel, ei pruugi tunda end mugavalt sellist teemat käsitledes. Seetõttu ongi kolmanda osapoole kaasamine hea mõte.

4. soovitus: vanemad näitavad eeskuju oma lastele nende tulevastes lähisuhetes

Epp Kärsini esimene soovitus on, et lapsevanemad ei tohi suhtes ja peres ära kaotada iseennast. Oluline on ka lapsevanemana säilitada mehe ja naise omavaheline suhe.

Kui see kaob või kaotatakse iseend, ei toimi ka paarisuhe, mis lõpuks võib viia perekondade lagunemiseni.

"Me veel ei tea, kuidas need kärgperes kasvanud lapsed hakkavad oma elus hakkama saama ja kuidas nende lapsevanemate suhe kõike seda mõjutab," märkis Kärsin.

Selleks, et mitte end suhtes ära kaotada ja leida aega paarisuhtele, peavad mees ja naine võtma pidevalt aega lihtsalt kahekesi olemiseks ja armastuse jagamiseks. Ja seda peab Kärsini sõnul tegema ikka tõesti täiesti kahekesi olles, mistõttu soovitab ta vanematel julgelt anda mõnel õhtul lapsed hoidjate hoolde ning veeta aega täiesti kahekesi.

Oluline on ka igapäevaselt pöörata tähelepanu lähedusele: inimene peaks oma lähedasi päevas kallistama kümneid kordi. Vanemad näitavad siin taas eeskuju oma lastele.

Kui naine on vihane ja kuri, sobib probleemi lahendamise alustuseks see, kui mees teda kallistab ja ütleb et teda armastab. "Kui paljud mehed seda teevad? kui paljud Eesti mehed teevad midagi sellist?" küsis Kärsin retooriliselt.

Selleks, et inimesed ühiskonnas tervikuna vinguksid ja viriseksid vähem, oleks vaja rohkem seksuaalset rahuldatust, leiab Kärsin.  

Seksuaalsuse teemat uuris ERR Novaator koos Vikerraadio saatega "Huvitaja", mis neljapäeviti valmib koostöös Tartu Ülikooli ajakirjandustudengitega. Saate toimetajad on Signe Ivask ning reporterid Tartu Ülikooli ajakirjandustudengid Anna-Maria Uulma ja Gitta Riener.

Soovitame kuulata täispikka saadet ja intervjuud Epp Kärsiniga Vikerraadiost "Huvitaja. Teaduslikult pornograafiast."