Psühholoog: halb infodieet võrdub rämpstoidu söömisega

Infost ja digiprügist üleküllastunud keskkonnas elamine on vaimsele tervisele sama halb kui pidev ebakvaliteetse toidu ületarbimine kehale, leiab psühholoog Roman Timofejev, kes annab soovitusi "infofitnessi" ja oma tervise hoidmise jaoks.
Eelmisel nädalal toimus Eesti esimene digitaalne koristuspäev. Kui looduses riivab prügi silma, siis infoküllust ja digiprügi ei oska me veel nii hästi märgata. Informatsioon on aga sarnane bakteritele: on kasulikke, on mitte kasulikke, ent kõik on väga nakkavad.
Teadlane ja evolutsionist Richard Dawkins eeldas juba 1970ndatel, et informatsiooni nagu ka geene edastatakse kopeerimisega. Teame, et ka internetimeemide peamine eesmärk on levimine, mistõttu mõned kaasaaegsed teadlased võrdlevad teavet viirustega. Samal lainel tekkis isegi termin – viirusreklaam või viirusvideo. Infosajand koos oma propagandasõdade, kõiketeadva Google'i ning Vikipeediaga, kehtestab aina rohkem nõudeid internetikasutajatele.
Halb infodieet on võrdne halva toidudieediga
Ameerika autor Clay. A. Johnson, raamatu "Infodieet: argumendid teadliku tarbimise poolt" (inglise k "The Information Diet: A Case for Conscious Comsumption"), märkis teravmeelselt, et süüdistada teavet selles, et see koormab meid üle, on sama, mis süüdistada praetud kana meie ülekaalus. See kinnitab, et inimestega juhtub inforasvumine: nad otsivad ja saavad seda informatsiooni, mis kinnitab nende veendumusi.
Neli nõuannet Clay. A. Johnsonilt "infofitnessi" jaoks:
- Otsige informatsiooni, mitte afirmatsiooni.
- Kontrollige infoallikaid, ärge liialdage arvamuste lugemisega, otsige "puhast" teavet algallikalt.
- Otsige spetsiaalselt informatsiooni, mis on vastu teie veendumustele, et mitte keeta end oma infomahlas.
- See, mida õpetati varem ajakirjanikele, muutub tavainimeste jaoks vajaduseks.
Rööprähklusel on tõsised tagajärjed
Vaatamata sellele, et paljudes firmades on kombeks üheaegselt rääkida, kirjutada e-kirju, juhtida nõupidamist ja vastata nutitelefonis tekstisõnumitele, näitavad teadlased ikka ja jälle, et niinimetatud rööprähklus (inglise kl multitasking) pole kahjulik mitte ainult selle tõttu, et suurendab väsimust, vaid ka selle tõttu, et jagatud tähelepanu tagajärjed – vead, informatsiooni möödalaskmine – võivad olla mõnes eluvaldkonnas katastroofilised.
Doktor Paul Hammerness ja Margaret Moore, raamatu "Korralda oma aju, korralda oma elu: treeni oma aju, et teha rohkem vähema ajaga" (inglise k "Organize Your Mind, Organize Your Life: Train Your Brain to Get More Done in Less Time") autorid, soovitavad mitte rakendada jagatud tähelepanu, vaid muuta teadlikult oma fookust, keskendudes kasvõi lühemaks ajaks, aga täielikult ühele asjale.
Teine haiguse tüüp infosajandil on sõltuvus digitaalsetest seadmetest. Kuna dopamiin – nautimise hormoon – tekib eelnaudingut, siis me osutume lootusetult like'ide, eredate piltide eelnautimise võimaluse ohvriks ning digitaalse pornograafiaga ei saa konkureerida ükski abikaasa.
Populaarne autor ja motiveerimise eestkõneleja Simon Sinek väidab, et teiega ei juhtu midagi halba, kui hakkate kontrollima oma e-posti kord tunnis ning sotsiaalvõrgustikke kord kahe tunni jooksul. Muide ülalmainitud Clay. A. Johnson soovitab samuti kiilu kiiluga välja taguda ning kasutada nutiseadmeid, mis reguleerivad nutiseadmete kasutamist teie poolt, loevad teie aega, mida viitate sotsiaalvõrgustikes ja meelelahutuslikel saitidel.
Oled see, mida sa tead…
Me oleme sotsiaalsed loomad ja meil on võime õppimiseks, kohandumiseks ja teineteise kopeerimiseks. Selleta ei saaks me omandada elukutseid ega maailmas orienteeruda. Ent me võime saada ka nende iidsete evolutsioonimehhanismide pantvangideks. Näiteks on meile iseloomulik õppida elukogemusest, mis on iseenesest ju hea.
Ent psühhoterapeudi kliendid on reeglina need inimesed, kes on oma elukogemuse pantvangid. Nende negatiivne kogemus on niivõrd tugev, et takistab neil saada uusi, positiivseid kogemusi, ning selle tagajärjel muutub nende elu piiratuks. Veel halvem on, kui me oleme mitte enda, vaid võõra kogemuse pantvangiks.
Tuntud on eksperiment ahvidega: ruumis on viis ahvi, toa keskel aga trepp banaaniga. Iga kord kui üks ahvidest püüdis banaani võtta, sai ta otse laest pähe tugeva veejoa. Seejärel viidi ruumist välja üks "vana" ja viidi sisse üks uus ahv, kes püüdis kohe banaani võtta.
Eksperimenteerijad imestasid, et teised ahvid ei lubanud uuel kaaslasel banaani võtta, tõenäoliselt karistuse vältimiseks. Lõppude lõpuks ei püüdnud enam keegi banaani võtta, isegi kui ruumi ei olnud jäänud ühtegi ahvi, kes oli tundnud omal nahal või näinud karistust veejoa näol.
See nutikas eksperiment tõestab, kuivõrd tähtis on see, milliseid infoliike ja -allikaid tuleb või ei tule kasutada. Eriti selle tõttu, et selline eksperiment ei ole tegelikkuses kunagi toimunud. Homo sapiens'idena oleme jäljendid sellest, mida teame. Kui meie informatsiooni allikaks on prügikorv, siis pole imestada, et kokkuvõttes on meie peas just nimelt – prügi.
Roman Timofejev on raamatu "Sisemine tasakaal" autor
Soovitame kuulata ka Vikerraadio "Peresaate" intervjuud Roman Timofejeviga:
Toimetaja: Marju Himma