Kes on meie kõige karvasemad linnud? ({{commentsTotal}})

Porri tihe sulestik on hädavajalik külmades oludes kehasoojuse hoidmiseks.
Porri tihe sulestik on hädavajalik külmades oludes kehasoojuse hoidmiseks. Autor/allikas: Arne Ader (www.loodusemees.ee).

Kas teate, mille poolest on erilised porr, pöialpoiss, musttihane ja käblik. Lisaks sellele, et nad kõik on ühed suhteliselt pisikesed linnud, on nad ka talvistesse oludesse eriti hästi kohastunud "kasukaga".

Mõnisada miljonit aastat tagasi tekkinud esimestest linde katvatest karvalaadsetest moodustistest (Tiirutaja nr 30, lk 7) on arenenud mitmesuguse kuju ja funktsiooniga suled. Vahetult kehapinnal asuv udusulestik aitab säilitada kehasoojust, jäigemad kontuursuled parandavad aga sulestiku veepidavust. Samuti kaitseb sulestik lindu ülekuumenemise eest. Kuna linnud elavad mitmesugustes oludes, on alust arvata, et sulestiku omadused on evolutsioneerunud vastavalt elukeskkonnale – näiteks võiks külmades ja niisketes oludes elava linnuliigi sulestik olla tihedam. Sellise sissejuhatuse teemasse teeb Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadur Marko Mägi Linnuvaatleja ajaveebi kaudu.

Et saada teada, kuidas sõltuvad sulestiku tihedus ja sule mass elupaigast, temperatuurist ning linnu toitumisest, uuriti 152 linnuliiki. Kuigi linnusuled on tähelepanu köitnud sajandeid, tõestavad uuringu tulemused lindude uurimise ajaloos teadaolevalt esmakordselt, et temperatuur on oluline lindude sulestiku kujundaja: külmas kliimas elavate lindude udusulestiku mass ja tihedus on suurem, kui soojamates piirkondades elavatel liikidel. Kuid lisaks selgus ka, et mõõduka temperatuuriga piirkondades elavate liikide sulestik on tihedam külmas või kuumas elavatest liikidest. Kuigi vaja on veel edasisi täpsustusi sulestiku soojusjuhtivuse osas, võib arvata, et nii keskmisest külmem kui ka soojem keskkond on põhjustanud lindude sulestiku tihenemist sarnaselt.

Porri pähklikoorekarva selg on hea peitevärv, nii kaob ta paratamatult silmist, eriti tihedamas okaspuumetsas, kus ta meelsasti tegutseb. Autor: Paweł Kuźniar/Creative Commons

Võrreldes omavahel lindude viit ökoloogilist rühma – maismaal elavaid, veelembeseid (kuid mitte veelinde), kahlajaid, ujujaid (kuid mitte sukelduvaid) ning sukeldujaid – selgus, et kontuur- ja udusulgede tihedus sõltub ka linnu elupaigast, olles väikseim maismaalindudel, keskmine veelembestel ja kahlajatel ning suurim veelindudel. Uuringus saadud tulemus, et veelindude sulestiku omadusi ei mõjuta liigi sukeldusvõime, on üllatav, kuna sukeldudes pressib rõhk sulestiku kokku ning võinuks eeldada, et soojuskao vähendamiseks (vee soojusjuhtivus on umbes 23 korda parem kui õhul) on sukelduvate liikide sulestik tihedam.

Linnu kõhtmise poole sulestiku tihedus sõltus ka toitumisest, olles loomset valgurikast toitu (näiteks putukaid ja teisi selgrootuid) söövatel liikidel tihedam kui valdavalt taimetoidulistel liikidel. Suled koosnevad valgust nimega keratiin ja see võib olla põhjus, miks valgurikast toitu söövate liikide sulestik on tihedam. Uuringusse kaasatud liikidest on tihedaima sulestikuga (1 cm2 kehapinnal) näiteks porr (Certhia familiaris), pöialpoiss (Regulus regulus), musttihane (Periparus ater) ja käblik (Troglodytes troglodytes).

Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu Ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: