Geenid räägivad: iidsed indiaanlased kasvatasid papagoisid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Puna-aara preagune (kollakas) ja kunagine (punakaspruun) levila, sinine ruut tähistab luuleidude piirkonda.
Puna-aara preagune (kollakas) ja kunagine (punakaspruun) levila, sinine ruut tähistab luuleidude piirkonda. Autor/allikas: Foto: Paul Sager, Flickr.com; kaart: IUCN

Tänane Linnvaatleja teadusuudis pajatab loo, mille paljastasid arheogeneetikud papagoide luid uurides – indiaanlased tegelesid papagoide kasvatamisega. Ilmselt tegid nad seda seepärast, et kirevad suled olid hinnalised.

Sajandivanuste tavade uurimisel tuginetakse enamasti kirjalikele allikatele, kuid aeg-ajalt õnnestub teadlastel rääkima panna ka tummad allikad, näiteks loomaluude arheoloogilised leiud. Loomsete jäänuste kõnevõime sõltub suuresti nende säilimisastmest. Lindudel, nii nagu kõikidel selgroogsetel, säilivad kõige paremini luud, kuid soodsates oludes võivad pikalt säilida ka munakoored.

Luudest eraldatud DNA pajatab tänapäevaste molekulaarbioloogiliste analüüsimeetodite abil nii mõndagi huvitavat.

Arheoloogilistel uuringutel Edela-USA-s ja Ida-Mehhikos on leidnud teadlased sadu puna-aarade (Ara macao cyanoptera) skelette; seni teadaolevalt on aga liigi ajalooline looduslik levila luude leiukohtadest üle tuhande kilomeetri lõunas. Kuna seni on leidude piirkonnast teada ainult üks puna-aarade pesitsemist kinnitav arheoloogiline leid ajavahemikust 1250–1450, on teooria liigi kunagisest, tänapäevasega võrreldes märksa laiemast levilast, pelgalt spekulatsioon. Pigem on arvatud, et enne hispaanlaste saabumist Ameerikasse käis piirkonnas ulatuslik papagoidega kaubitsemine.

Selgust lindude päritolusse tõid USA-st Chaco kanjoni ja Mimbre piirkonna puna-aara luud aastatest 900–1200.

Luudest eraldatud DNA oli kõigil lindudel väga sarnane vaatamata asjaolule, et kahe leiupaiga vahemaa on linnulennult 350 kilomeetrit. See tõestab, et linnud pärinesid ühest väikesest populatsioonist, mis asus inimese abil väljaspool puna-aarade looduslikku levilat, tõenäoliselt papagoikasvandusest.

Kui hiljutiste leidude DNA-d võrreldi viimase 200 aasta jooksul looduslikus levilas kogutuga, selgus, et New Mexico puna-aarade DNA-s on olemas haruldane haplogrupp (Haplo6), mida esineb loodusliku areaali puna-aaradel vaid liigi loodusliku levila põhjapiiril asuvas Mehhikos ja Põhja-Guatemalas. Seega oli papagoide kasvandusele alguse pannud isendid pärit just sealt ning vastavalt vajadusele transporditi linde kasvandusest teistesse kaugematesse piirkondadesse.

Puna-aara sulestik on silmatorkavalt kirju. Autor: Dieter Schaefer, Flickr.com 

Puna-aarad olid hispaanlaste-eelsel ajal kogu tänapäevase USA edelaosas hinnatud eelkõige nende kirevate sulgede tõttu, mis kaunistasid rituaalseid rõivaid ja mida kasutasid ülikud eelkõige enda staatuse näitamiseks.

Aarasid ja nende sulgi kujutati iidsetel kivimonumentidel, värvilistel seinamaalingutel ja savipottidel ning nad olid olulisel kohal ka kosmoloogias ja religioonis. Kirkad värvilised suled tuhmuvad üsna kiiresti ning kuna värskeid sulgi ei olnud igal ajal käepärast, muutis see nüanss need veelgi hinnalisemaks.

Kuigi algse kasvanduse asukoht ei ole seni teada, arvatakse, et ilmselt ei olnud see väga kaugel liigi levila põhjapiirist. Tõenäoliselt oli just värskete sulgede pidev nõudlus põhjuseks, miks papagoikasvandused piirkonnas vähemalt kolme sajandi jooksul tegutsesid.

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: