Papagoid on suured toiduraiskajad ja sel on head tagajärjed ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kesk-Ameerikas elav laukpapagoi on papagoide seas üks suuremaid raiskajaid.
Kesk-Ameerikas elav laukpapagoi on papagoide seas üks suuremaid raiskajaid. Autor/allikas: Walter Baliero C/Flickr.com

Kui inimeste seas on raiskamine üsna tavaline nähtus, siis loomade seas ei kohta seda just sageli, sest toiduraiskamisest saamata jäänud energia võib halvemal juhul tähendada hukkumist. Seepärast tarbivad paljud kiskjad kogu murtud saagi, jättes söömata vaid seedimatu, ning peidavad saagi hilisemaks tarbimiseks vaid vajadusel.

Toiduraiskamist on aga täheldatud puuviljadest toituvate loomade seas, näiteks võivad puulatvades elavad ahvid kas kogemata või teadlikult maapinnale loopida kaks kolmandikku söödavatest viljadest.

Lindude seas ei ole toiduraiskajate kohta palju teada, kuid et papagoide toitumispuude alt võib leida nii söömata kui ka pooleldi söödud vilju, on levinud arvamus, et ka nemad raiskavad. Siiski arvavad mitmed teadlased, et pigem pudenevad viljad kohmakate lindude küüniste vahelt kogemata.

Vastuse sellele annab hiljutine uuring, mille tarbeks andmete kogumine viielt kontinendilt võttis aega üheksa aastat. Selle aja jooksul tegid vaatlejad märkmeid 103 papagoiliigi kohta ja jalutasid üle 37 000 kilomeetri ehk peaaegu tiiru ümber Maa. Lisaks uurisid nad keskkonnamõjude välistamiseks ka papagoide toitumist puuritingimustes. Puulatvades askeldavaid papagoisid on keeruline jälgida ning veel keerulisem näha, mida ja kui palju nad söövad.

Selgus, et kuulujutul on tõepõhi all – toiduraiskamist esines kõigil uuritud papagoiliikidel.

  • Puuris viskasid papagoid poolikult sööduna või üldse söömata maha 21% toidust (mõnel juhul kuni 73%).

  • Suurimad raiskajad olid hallpapagoi (Psittacus erithacus) ja laukpapagoi (Pionus senilis).

  • Looduses tuli raiskamist ette vähem: puude alla kukutati 12% puuviljades ja 15% seemnetest, kuid oli ka juhuseid, kus kõik viljad ja seemned puudelt maha visati.

  • Raiskamine sõltus ka ajast – pesitsusperioodil raiskavad papagoid vähem. See on nii ilmselt seetõttu, et poegade kasvatamine nõuab rohkem energiat.

  • Viljade küpsus, hulk ega toiteväärtus, raiskamist ei mõjuta.

  • Samuti ei mõjuta raiskamist ka papagoide hulk (reeglina toituvad papagoid gruppidena), liigi kehasuurus ega ka puuviljakahjuri olemasolu.
  • Raiskamine ei sõltu ka papagoiliikide omavahelisest sugulusest, mis lubab oletada, et raiskamine on evolutsiooni jooksul mingil põhjusel kõigile papagoidele kasulikuks osutunud.

Uuringu jooksul saadi kaamerate abil teada, et puude all papagoide toidujääkidest toitub 87 erinevat loomaliiki (sipelgad, roomajad, kalad, linnud, imetajad), kellest 27 võivad edukalt neid vilju levitada. Seega on üsna tõenäoline, et miljonite aastate jooksul on papagoide, nende toidutaimede ja toidujääkidest toituvate loomade vahel kujunenud suhted, mis kokkuvõttes on soodsad kõigile: papagoidele eelkõige seetõttu, et vilju raisates soosivad nad kaudselt toidutaimede levikut.

Sel teadmisel on üks oluline rakenduslik väärtus – kuna papagoid soosivad toitu raisates taimede levikut, on nad olulised looduslike troopiliste metsade taastajad. Paraku on 28% papagoiliikidest tänaseks ohustatud, mõned liigid ka piirkonniti väljasurnud ning seda eelkõige troopilistes metsades toimuva intensiivse raie tõttu.

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: