1930. aastal plaanisid vennad purjekaga kaugsõidule minna, kuid neile ei antud selleks luba.

Sama aasta 7. augustil vormistasid nad veele mineku lühikeseks kalaretkeks, kuid tegelikult polnud poistel plaanis niipea kodusadamasse tagasi pöörduda.

Nad tahtsid 8,4-meetrise jahiga Atlandi ookean vallutada.

Kaks venda seilasid Läänemerelt Inglismaale ja said seal tänu oma noorusele koheselt tähelepanu. Neist said isegi Torquay Kuningliku Jahtklubi auliikmed. Inglismaalt sõitsid vennad Hispaania rannikule, kus alustasid teed USA suunas.

Eluolu jahil polnud kiita: sooja toitu ei olnud ja magada tuli õlekottidel. Samuti elasid kaks vaprat seilajat üle suure tormi, kus Kõu mitu korda lainete tõttu jahist välja kukkus.

19. detsembril, pärast 133 päeva kestnud reisi, jõuti siiski õnnelikult Miamisse. Seal said neist koheselt kohalikud staarid. Linnavõimud viisid poisid hotelli ööbima ja kümned tuhanded inimesed käis sadamas nende purjekat vaatamas.

Hiljem tegid vennad nii koos kui ka eraldi veel mitmeid merereise.

Kõu Valter sai 1944. aastal kangelaseks, kui ta viis laevaga Soomest Rootsi üle tuhande eestlase, keda ähvardas üleandmine NSV Liidule.

Ahto Valterit peetakse esimeseks Eesti ümbermaailmapurjetajaks. Tema teekond algas  1938. aastal New Yorgist ja lõppes sealsamas kaks aastat hiljem.

Kirjanik Rudolf Sirge on kirjeldanud Ahto Valterit kui sünnipärast rändlindu ja merelooma: "Alati rõõmsas pilgus helgib naeratus ja vallatu üleolek".

Video on avaldatud Tartu Ülikooli ajalooringi tudengite "Minevikuminutite" sarjas.