Möödunud sajandite maarahva jaoks oli mardipäev aeg, mis tähistas suurte välitööde lõpetamist ning talveks peamiselt tubaste tegevuste kallale asumist.

Mardipäeva on aga alati tähistatud ka linnades. Veelgi enam: keskaegse Liivimaa linnarahva jaoks oli tegu aasta ühe kõige tähtsama sündmusega. Kirjalikest allikatest nähtub, et hiljemalt 14. sajandi keskpaigaks oli linnades välja kujunenud tava tähistada regulaarsete pidustustega nelja suurt püha: jõule, vastlaid, nelipühi ja mardipäeva ehk Püha Martini päeva.

Tähtpäevale nime andnud pühak ise elas neljandal sajandil ning teenis noorena Rooma impeeriumi sõjaväes. Martin pärines paganlikust perekonnast, kuid hakkas ajapikku üha enam huvi tundma kristliku õpetuse vastu ning pöördus lõpuks ristiusku.

Kuulsa legendi kohaselt olevat ta kord kohanud külmetavat kerjust. Soovides meest aidata, lõikas Martin oma keebi mõõgaga pooleks ning andis poole rõivast almusepalujale. Järgmisel ööl ilmunud Martinile unes Jeesus, kes kandis sedasama poolikut keepi, mille mees kerjusele andnud oli. Selle ilmutuse mõjul olevat Martin usku vahetanud ja sõduri elukutsest loobunud. Hilisemas elus sai temast Toursi linna piiskop Prantsusmaal ning pärast surma äärmiselt populaarne pühak.

Püha Martini kultus oli äärmiselt elujõuline ka keskaegsel Liivimaal. Mardipäev oli koos mihklipäeva ja hingedepäevaga osa sügiseste suurpidustuste tsüklist.

Hiliskeskaja allikates on aga just mardipäeva esile tõstetud: rae arveraamatutes on selle tähistamisest kirjutades kasutatud sõna "joodud" – selle sõnaga eristati kõige olulisemaid pidustusi. Jootude nimetusest võib jääda mulje, et linnarahvas tegeles pidustuste ajal peamiselt vägijookide tarbimisega, aga päris tõsi see siiski pole: pühade juurde kuulusid erinevad meelelahutused ning usutoimingud.

Samas, uurides kulutusi, mida Liivimaa linnade kaupmeeste ja käsitööliste gildid mardipäeval tegid, ilmneb, et umbes pool rahast kulus õlle ostmisele. Meeleldi joodi ka mõdu – kohalik Riias toodetud meejook oli muide populaarne isegi väljaspool Liivimaad.

Keskaja viimastel sajanditel eelistasid raehärrad ning jõukad kaupmehed küll pigem juua veini, ent õlu ja mõdu menu jätkus paljude gildide ja vennaskondade jootudel.

Lisaks ostsid kõigi linnade gildid ja vennaskonnad suures koguses söögipoolist.

Mardipäeval oli tavaks süüa hane – see oli laialtlevinud komme kõikjal Põhja-Euroopas. 15. sajandi lõpust ja 16. sajandist on teada, et Tallinna raad ostis oma haned traditsiooniliselt Vöo küla talupoegadelt. Linde hangiti vähemalt tosin, mõnikord lausa paarkümmend.

Pidustused kestsid mitu päeva ning kõigi gildide ja vennaskondade hooned valgustati selleks ajaks eredalt. Lisaks rohkele söömisele ja joomisele tantsiti palgatud muusikute pilli saatel. Gildiliikmetest mehed tantsisid sealjuures nii omakeskis kui küllakutsutud naisterahvastega.

Eriti tähtis tundub mardipäev olevat olnud nii Tallinnas kui ka Tartus tegutsenud Mustpeade vennaskonna jaoks, kuhu kuulusid noored vallalised kaupmehed. Püha Martin oli üks mustpeade lemmikpühakuid.

Keskaegseid mardipäeva pidustusi muutis reformatsiooniliikumine, mis tähistas eelmisel aastal oma 500. aastapäeva. Kuna Liivimaa linnades muutus evangeelne usk kiiresti valitsevaks, ei saanud linnarahvas enam pidada katoliikliku pühaku mälestuspäeva.

Samas oli protestantidel teine tähtis Martin varnast võtta – nimelt oli Martin Luther sündinud 10. novembril. Nii liigutati mardipäev varasemalt 11. novembrilt – mis oli Püha Martini mälestuspüha – üks päev ettepoole, kuupäevale, mil me tähistame seda ka praegu.

Video ilmus Tartu Ülikooli ajalooringi tudengite Minevikuminutite sarjas.