Nimele vaatamata ei tekita seda Norrast pärit või eeskätt Skandinaavias elavad sügelislestad. Küll tunnustati koorikulisi sügelisi seal 1848. aastal esimest korda haiguse erivormina. Sügeliste all kannatav patsient põdes ühtlasi leeprat ehk pidalitõbe. Seni läbiviidud uuringute kohaselt pole koorikulisi sügelisi põhjustavad lestad tavapärasest nakkavamad.

Vormi avaldumist seostatakse immuunsüsteemi nõrgenemisega või seda põhjustavate haigustega. Riskitegurid on näiteks alatoitumine, lümfoom ja kaugelearenud HIV-nakkus. Samas tuleb seda sagedamini ette mõnedes kindlates rahvarühmades, näiteks Austraalia aborigeenide seas.

Nõrgem immuunsüsteem võimaldab lestadel hõlpsamalt vohada, misläbi võib elada inimese nahas ja selle pinnal äärmuslikematel juhtudel miljoneid lesti. Nahale tekkinud koorikut puutudes on seetõttu risk sügelistega nakatuda ka märkimisväärselt suurem. Tavalise nakkuse korral võib elada kehal ainult 10–15 lesta.

Tüüpiliselt kaasneb nakkusega käe- ja jalanaha paksenemine, ent seda võib esineda ülejäänud kehal. Sinna asuvad uuristama parasiidid käigukesi. Samuti iseloomustavad nakkust koorikulised sõlmekesed, naastud peopesal ja labajalgadel ning üle kogu keha. Harvem esineb tavaliselt sügelistega seostatavat löövet ja punetust. Sügelemine võib olla vähene või üldse puududa.

Ühtlasi kasvatavad koorikulised sügelised riski bakteriaalsete nakkuste tekkimiseks, mis suurendab seda põdevate haigete suremusriski. Enamasti viivad surmani just teisesed põletikud.

Koorikulisi sügelisi ravitakse samal viisil kui tavalisi sügelisi. Reeglina kasutatakse selleks bensüülbensoaadi salvi või permentiini geeli. Need tapavad lesti ja mõned geelid sobivad ka munade hävitamiseks. Raskemate juhtumite puhul on vaja võtta täiendavalt suukaudseid ravimeid.