Türannosaurus hiilis tasahilju
Tyrannosaurus rex oli nii suur ja hirmus loom, et võiks arvata, et kui ta mööda maad sammus, siis vappus ja müdises maapind ta jalge all. Kuid nüüd selgub, et seda vappumist ja müdinat oli tegelikult märksa vähem, kui arvata võiks.
On teada, et tänapäeval elavad suured ja rasked loomad tekitavad kõndides tillukese maavärina sarnaseid seismilisi laineid, mida mõned teised loomad omakorda suudavad tunnetada. Küllap siis tekitasid seismilisi laineid ka suured ja rasked saurused.
Uruguay paleontoloog Ernesto Blanco Montevideos asuvast Vabariigi Ülikoolist ja ta kolleegid otsustasid asja täpsemalt uurida. Nad valisid välja 64 fossiilset jalajälge, mille olid omal ajal maasse jätnud mitmesugused suured saurused, nii taime-, sega- kui ka lihatoidulised, viimaste seas ka kuulus teropood Tyrannosaurus rex.
Siis püüdsid nad arvuti abil välja rehkendada, milliseid seismolaineid niisuguseid jälgi jätnud jalad võisid valla päästa. Selgus, et teropoodide piklike jalalabade vallandatud lainetus oli looma kõndimise suunas selgelt nõrgem kui teistel saurustel. Ehk teisisõnu, teropoodide jala kuju võimaldas neil kisjkatel saakloomadele üsna hiljukesi ligi hiilida, et neile siis ootamatult kallale karata.
Blanco ja kaasautorid teevadki ajakirjas Journal of Theoretical Biology loogilise järelduse, et küllap kujuneski teropoodidel, nende seas ka türannosaurusel piklik jalalaba evolutsioonis välja just selleks, et nad saaksid tõhusamalt saaki püüda.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa