"Saad sõita jalgrattaga Ihastest siia lodjakojani, mõlemalt poolt jõge ja saad jõele ka lähemale. Sa saad alla jõe äärde tulla. Ja inimesed on rohkem jõe ääres kindlasti kui iial varem," kirjeldab Ranniku.

Võib tunduda uskumatu, aga Tartu linnas on Emajõe kitsaskoht, nii otseses kui kaudses mõttes, vana kivisilla varemed, mis lebavad kaarsilla all jõe põhjas. Üleujutuste ajal tekitavad need veele ummikuid, sest jõgi on ses kohas kõige kitsam. Kaladele ja taimedele ei paku aga varemed midagi.

Ranniku on hästi kursis sellega, millised arengud on AS Tartu Veevärk teinud läbi vee puhastamise tehnoloogiates. Reovesi aga ei tule ainult kanalisatsioonist – suur osa sellest on ka sademevesi, mis tuleb tänavatelt ja kruntidelt. Ranniku sõnul püüab linn teha nii, et võimalikult palju vihmavett jääks krundile, et vesi ei tuleks suurte valingvihmadega otse jõkke, vaid tekiksid viipetiigid ning rohelised alad kruntidel, mis vett kinni peavad.

"Osoon" võttis ette pika retke mööda Emajõge, et uurida, milline on elu Emajõe erinevais paigus. Lugusid inimestest ja eluolust jõel, linnas ja suursoos saab näha kolmel järjestikkusel esmaspäeval ETVs kell 20.30. ERR Novaatorist saab lugeda ja vaadata galeriina neid osasid neist lugudest juba praegu.

Kaldal tohib teha vaid äri, mis avatud võimalikult paljudele

"Linn on seisukohal, et kui lubame, siis ainult selliseid tegevusi, mis on suunatud maksimaalselt avalikkusele. Me ei anna vähestele inimestele ära avalikku ruumi, avalikku vaadet jõele. See tähendab, et kui keegi tahab teha näiteks korterelamu või hosteli, mis on vähestele suunatud, siis linn seda kesklinna piirkonnas kindlasti ei luba. Küll aga on teretulnud kõik kohvikud ja sellised tegevused," räägib Ranniku.

Sama moodi toimetatakse näiteks Uppsalas, Tamperes või Turus, kus jõgi on linnarahvale võimalikult suures osas avatud. Tartus on aga eelmainitud linnadega võrreldes suur erinevus: Emajõgi on tujukas ning see väljendub veetaseme suures kõikumises. Aasta jooksul kõigub veetase üle kolme meetri. See tähendab, et kui augustikuus on võimalik sõita mööda "niret", kevadel aga ujutab kõik üle. Kõrge veetasemega on kaldapromenaad vee all ning laevad ei mahu sildade alt läbi.

Sestap on viimastel aastatel lubatud Kaarsilla ja Võidu silla vahele hooajalisi kohvikuid. "See on uskumatu, milline muutus tuli selles kohas. Need kolm kohvikut tõid tohutult inimesi jõe äärde. Inimesed veedavad seal aega ja seal on täiesti teine elu tekkinud võrreldes viie aasta taguse ajaga," jutustab Ranniku jõe pealt kaldapealsel olevaid kohvikuid vaadates.

Supelrannad kasvavad kinni

Kui üha enam inimesi tuleb kesklinna kaldapealse kohvikutesse aega veetma, siis supelrandadega seisab ees mure.

"Emajõel on kaks supelranda, mis vaikselt paraku kinni kasvavad. Ja probleem on tegelikult päris tõsine," ütleb Indrek Ranniku. Linna lähiümbruse valdades on järvede rannad omandireformi või lihtsalt rahapuuduse tõttu välja surnud. Sellised näited on Vastula ja Haage, aga ka Rahinge, kus küll veel käiakse, kuid mis sisuliselt on välja surnud.

See tähendab, et tartlased ei saa seal enam ujumas käia, supelkohtades õõtsub pilliroog. Ujumiskohad jäävad autosõidu kaugusele. Samas tekib ülekoormus Tartus Emajões veel praegu olemasolevatele randadele, kuid see on juba probleem. "Jõgi reostub, ülesvoolu tuleb meile teadmata põhjustel aegajalt keset suve sisse kolibakter. Emajõgi on ju voolav, mis tähendab, et see ei saa seal kohapeal tekkida," kirjeldab Ranniku ja lisab, et tegelikult on Emajõe ujulatega probleeme.