Kuumalained langetavad ajutiselt vaimset võimekust
Tavatult kõrge õhutemperatuur vähendab ajutiselt inimeste võimekust lahendada vaimset pingutust nõudvaid ülesandeid, leiavad üliõpilaste sooritusvõimet jälginud teadlased.
Jose Guillermo Cedeño-Laurent võttis kolleegidega Harvardi ülikoolist luubi alla 44 tudengit. Neist 24 elasid uuemates, õhukonditsioneeriga varustatud ühiselamutes. Ülejäänud, 1930.–1950. aastatel ehitatud majades elavad üliõpilased toa õhutemperatuuri reguleerida ei saanud. Lisaks temperatuurile jälgis töörühm ka tubade niiskust, CO2 ja müra taset ning hoidis silma peal uurimisaluste unel ja füüsilisel aktiivsusel.
Nende vaimse võimekuse proovile panemiseks pidid lahendama tudengid 12 päeva järjest igal päeval vahetult pärast ärkamist kaks testi. Neist esimene mõõtis nende võimet keskenduda ja reaktsiooni kiirust. Teisega pandi proovile tudengite töömälu ja see, kui kiiresti suutsid nad lahendada erinevaid keerukamaid ülesandeid.
Cedeño-Laurent leidis, et viis päeva kestnud kuumalaine ajal oli konditsioneerideta ühiselamus elavate tudengite reaktsioonikiirus keskmiselt 13 protsenti kehvem, kui nende uutes madejas elavatel kaaslastel. Sama palju vähenes nende tulemus liitmisel ja lahutamisel põhinevas testis. Teadlastele üllatavana oli vahe testi tulemustes kõige suurem paar päeva pärast kuumalaine taandumist.
See on Cedeño-Laurent sõnul täiendav põhjus arvestada linnaplaneerimisel kuumalainete sagenemisega ja otsida võimalusi, kuidas hoida elukeskkonna temperatuur talutavamana ka kuumematel päevadel. Eelnevate uuringute põhjal võib väita, et kõrge õhutemperatuur ei vähenda vaid üliõpilaste vaimset sooritusvõimet. Tehtavate vigade arvu kasv mõjutab aga omakorda majandust.
Muu hulgas leiti näiteks 2012. aastal ilmunud töös, et soojemate ilmadega müüdi vähem mitme valikuvariandiga loteriipileteid. Vähem mõttetööd nõudvate piletite müügiarv jäi samaks. Samas töös tuli välja, et inimesed tegid 25 ºC ruumis artiklist vigu otsides rohkem vigu kui 19 ºC ruumis. Samuti valisid soojemas toas istunud sagedamini neile ebasoodsama kõnepaketi.
Uurimus ilmus ajakirjas PLOS Medicine.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa