Tšornobõli tuumakatastroof muutis jaama ümbruse 1986. aastal inimestele elamiskõlbmatuks. Kuigi õnnetuse käigus vabanenud radioaktiivne saaste jättis jälje ka piirkonna elusloodusele, hakkas esialgu 30-kilomeetrise raadiusega keelutsoon muutuma järgnenud kümnenditel inimese püsiasustuse puudumise tõttu looduskaitsealaks. Seireandmete põhjal on kasvanud seal muu hulgas nii mäkrade, metssigade, hirvede-põtrade, kobraste kui ka näiteks toonekurgede ja kotkaste arvukus.

Hunte elas 1660 ruutkilomeetrisel alal 2016. aastal eest vähemalt 300. Loomade olukorrast parema ülevaate saamiseks püüdsid Ameerika, Jaapani ja Valgevene teadlased mõne aasta 14 hunti ja kinnitasid nende külge GPS-saatjad. Kogutud andmeid analüüsides selgus nüüd, et kui täiskasvanud hundid püsivad reeglina keelutsoonis, siis noorloomade rännakud viivad neid ka oluliselt kaugemale.

Vaid neli kuud pärast GPS-saatja saamist sattus üks noorematest isasloomadest tsoonist ligikaudu 369 kilomeetri kaugusele. Seejärel läks saatja rikki. Teadlastel eesotsas Michael Bryne'iga Columbia Missouri ülikoolist polnud võimalik seega öelda, kas hunt vahetas elupaika püsivalt või rändas loom järgnevatel nädalatel tagasi keelutsooni.

Igal juhul on töörühma sõnul esimese tõendiga, et Tšornobõli huntide leviala laieneb aegamisi ka ülejäänud Ukraina ja Valgevene territooriumile. Hinnanguliselt on huntide asustustihedus seitse korda kõrgem kui Ukraina riiklikes rahvusparkides.

Varasemate uuringute põhjal leiab mõnede Tšornobõli ümbruses elavate liikide nagu pääsukeste ja erinevate putukate genoomist sagedamini uusi mutatsioone. Samuti on kümnete linnuliikide uurimisel leitud, et rohkem saastunud aladel elavate lindude ajud on tavapärasest väiksemad. Loomaliikide puhul pole olnud tulemused aga sedavõrd ühesed ja mõne teadlase puhul ka teadusliku väärkaitumise kahtluseni.

Seetõttu järeldab Bryne kolleegidega, et kuigi Tšornobõli suurkiskjate leviala laienemine võiks viia ka uute mutatsioonide levikuni, pole sugugi selge, et loomade genoomis üleüldse kiiritusest tingitud mutatsioone märkimisväärsel hulgal leidub.

Uurimus ilmus ajakirjas European Journal of Wildlife Research.