Eestil on tuumaõnnetuse puhuks tegevusplaan olemas   ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: roman-harak/Creative Commons

Kuigi maailm on tuumajaamadest lähtuva ohu mõttes turvalisem paik kui 30 aasta eest, ei saa tuumaõnnetuste toimumise võimalust täielikult välistada. Eestil on olemas kiirgushädaolukorra lahendamise plaan ning loota saab ka rahvusvahelisele abile, kirjutab keskkonnaministeeriumi kliima- ja kiirgusosakonna nõunik Reelika Runnel kommentaariks Keskkonnakuu raames linastuvale filmile ''DUGA3 - Vene rähn''.

Tšornobõli tuumakatastroof 1986. aastal vapustas maailma niivõrd, et kiiresti vaadati üle tuumaohutust tagavad kokkulepped ja asuti neid täiendama. Seetõttu on maailm praegu tsiviilkasutuses olevate objektide ohutuse mõttes kahtlemata turvalisem paik kui 30 aastat tagasi. Õnnetusi võib juhtuda aga kõigist konventsioonidest ja kokkulepetest hoolimata. 2011. aastal Fukushimas toimunud tuumaõnnetus tõestas taaskord, et õnnetusi ei põhjusta tavaliselt tuumatehnoloogia, vaid ikkagi seda juhtiv inimene.

Maailmas on viimase 70 aasta jooksul toimunud neli tuumareaktoritega seotud tõsisemat avariid. Seitsmenda ehk kõrgeima raskusastmega tuumakatastroofiks loetakse 1986. aastal toimunud Tšornobõli avariid ja 2011. aastal toimunud avariid Fukushima Daiichi tuumaelektrijaamas. Viienda raskusastmega tuumaõnnetusteks loetakse reaktori avariisid 1979. aastal Three Mile Islandil USAs ja 1957 aastal Windscalesis Ühendkuningriikides, kus toimus piiratud ulatusega radioaktiivse ainete leke.

Õnnetuste kõrval ei maksa ära unustada tahtlike tuumarünnakute võimalust, mis tänapäeva segaste suhetega maailmas nii ilmvõimatu ei olegi. Tuumapommi valmistamise ja lõhkamisega on hiljuti ähvardanud näiteks Põhja-Korea. On üsna ebatõenäoline, et Eesti valitaks tuumarünnaku objektiks, kuid igasuguse tuumaõnnetuse tagajärjed mõjutaksid meid suure tõenäosusega ikkagi, olgu selleks siis teatud kaupade importimise keeld, abi andmise vajadus kannatanud riigile vms.

Tuumaelektrijaamade piiramisrõngas
Teadupärast Eestil endal ühtegi tuumaelektrijaama ega töötavat tuumaseadet ei ole, ka tuumkütust mitte. Seega ei saa me rääkida Eestist lähtuvast tuumaohust ja tuumaõnnetuse korral oleme me alati mõjutatud osaliseks, mitte õnnetuse põhjustajaks. Samas oleme ümbritsetud naaberriikide tuumaelektrijaamadest ja peame olema valmis tegelema tuumaõnnetuse tagajärgedega.

Eestile lähimad tuumaelektrijaamad on Leningradi tuumaelektrijaam Sosnovõi Boris Venemaal (79 km Narvast) ja Loviisa tuumaelektrijaam Soomes (103 km Eesti rannikust Kunda kohal). Olenevalt tuule suunast ja kiirusest võib nendest tuumajaamadest pärinev radioaktiivne pilv Eestisse jõuda mõne tunniga ning põhjustada keskkonna ulatuslikku radioaktiivset saastumist ja olulisi kiirgusdoose elanikele. Leningradi või Loviisa tuumaelektrijaamas toimunud avarii korral on peamisteks riskipiirkondadeks Ida-Virumaa, Põhja- ja Kirde-Eesti. Väiksemat ohtu kujutavad endast meile õnnetused kaugemal asuvates tuumaelektrijaamades Olkiluotos Soomes (270 km Tallinnast) ja Oskarshamnis Rootsis (345 km Saaremaast).

Täielikult välistada ei saa ka tuumakütusel töötava satelliidi või radioaktiivset materjali transportiva lennuki kukkumise võimalust Eesti territooriumile või lähedusse. Näiteks 1978. aastal kukkus Nõukogude Liidu satelliit Kanada territooriumile ning saastas tuumkütusega suure territooriumi.

Aeg on kriitilise tähtsusega
Tuumaõnnetuse mõju avaldumisel inimesele mängivad tähtsat rolli aeg kui kaua kiirgusväljas viibitakse, kaugus õnnetuspaigast ning võimalus otsese saaste eest varjuda. Õnnetuspaiga vahetus läheduses olevate inimeste kiirgusdoos suureneb paratamatult ja sellest tulenevalt kasvab muuhulgas kasvajate tekkimise tõenäosus.

Näiteks Tšornobõli õnnetuse käigus paiskus atmosfääri suures koguses radioaktiivset joodi, mis läbis Euroopas pilvena suuri vahemaid. Joodi radioaktiivne isotoop (I-131) suurendab kilpnäärme kasvajate tekkimise riski esmajoones lastel. Kilpnäärme kasvajate esinemise sagenemist on dokumenteeritud kuni 500 kilomeetri kaugusel sündmuskohast. Tšornobõlist pärineva joodi tõttu on kilpnäärmekasvajate tekkimise riskigruppi arvatud Valgevene ja Ukraina teatud alade inimesed sünniaastaga 1968-1985.

Tuumaelektrijaamade lähiümbruses on oluline, et jooditablette oleks piisavalt. Kuna kilpnääre neelab aktiivselt joodi, siis õigeaegse jooditablettide tarbimisega kilpnääre küllastub ning organism ei omasta tuumaõnnetuse tagajärjel keskkonda sattunud joodi radioaktiivset isotoopi. Jooditablettide varu võiks rahvusvahelise praktika kohaselt olla tagatud tuumarajatistest kuni 50 kilomeetri kaugusel elavatele inimestele. Eestil riiklikku jooditablettide varu hetkel tagatud ei ole, kuna meile lähimad tuumaelektrijaamad jäävad sellest piirist kaugemale.

Äärmiselt oluline on õigeaegselt teada saada radioaktiivsuse taseme suuremisest ja selle Eesti riigipiiri ületamisest. Selleks on Eestis kiirgusohust varajase hoiatamise seirevõrk, mis koosneb 15 automaatsest kiirgusseirejaamast. Jaamad mõõdavad üle Eesti reaalajas õhu gammakiirgust ning alarmitaset ületava kiirgustaseme korral edastavad automaatselt teate keskkonnaameti valvemeeskonnale, kes informeerib vajalikke asutusi ning elanikkonda.

Valmisolek ja kokkulepped
Kiirgusega seotud hädaolukordade lahendamiseks on Eestis kehtestatud kiirgushädaolukorra lahendamise plaan, milles on kirjeldatud erinevate asutuste vastutus ja ülesanded olukorra lahendamisel. Reaalse õnnetuse korral tuleb järgida riigiasutuste operatiivselt jagatavaid juhtnööre.

Tuumaõnnetuse tagajärjed võivad olla väga rasked ning riigil ei pruugi olukorra lahendamiseks jätkuda ressursse. Õnneks mõistetakse maailmas, et tuumaõnnetus ei ole vaid otseselt kannatavate riikide mure vaid tegemist on üleilmse probleemiga. Seetõttu on oluline riikide omavaheline koostöö ja tuumaohutuse tagamise võrgustike toimimine.

Ka Eesti on selleks, et mitte jääda tuumaõnnetuse korral üksi, ühinenud mitmete rahvusvaheliste konventsioonidega, mille eesmärgiks on tuumaohutuse suurendamine, tuumaõnnetustele kiire reageerimine ja abi andmine. Tuumaõnnetuse korral on rahvusvahelise aatomienergia agentuuri (IAEA) kaudu võimalik küsida abi teistelt riikidelt. Kahepoolsed koostöölepped tuuma- või kiirgusõnnetuse korral vastastikuse abistamise kohta on Eestil sõlmitud Rootsi, Soome ja Lätiga.

Ükskõik, kui palju me tuumaohutuse suurendamiseks ei pingutaks, õnnetuste juhtumist me täielikult välistada ei saa. Õnnetused ei juhtu enamasti mitte tuumaenergia kasutamise vaid inimlike eksimuste tõttu. Samuti ei saa välistada ka poliitilisi põhjuseid. Tuumaenergia tootmine nõuab palju tehnilisi teadmisi ja oskusi ning tahet sellega heaperemehelikult ümber käia.

Reelika Runnel kommenteeris Eesti valmisolekut tuumaõnnetuseks ETV2s linastuva filmi ''DUGA3 - Vene rähn'' (The Russian Woodpecker, USA/Ukraina 2015) raames. Film on eetris teisipäeval, 31. mail algusega 22.05 ja jjälgib ukraina kunstnikku Fjodor Aleksandrovitši, kes on veendunud, et Tsornobõli katastroofi näol polnud tegemist õnnetusega, vaid seda tehti sihilikult ja kõik oli seotud lähedalasuva radariga Duga-3, mis ei osutunud nii efektiivseks, nagu loodeti.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: