Mädamürk uuris õpilasi kolmandast üheksanda klassini. Tulemused näitasid, et õpilased võivad jõuda sarnase matemaatikateadmiste tasemeni mööda erinevaid arenguteid. "Kolmandas ja viiendas klassis oli sarnase arvutamisoskusega õpilastel erinev verbaalsete oskuste tase. Seega suutsid ka keskmisest kehvemate verbaalsete oskustega õpilased sellel tasemel arvutamisoskuse omandada," selgitas doktorant.

Põhikooli lõpuks enam sellest ei piisa. "Vanemates klassides on arvutamisülesanded juba nii keerukad, et kehvemate verbaalsete oskustega õpilastele võivad need raskusi valmistada," laiendas Mädamürk.

Kui esimestes klassides mahajäämust ei märgata, võib see tekitada tõsisemaid probleeme ja vähendada matemaatika vastu tervikuna huvi. Selle ennetamiseks tuleks uurida õpilaste vaimseid võimeid Mädamürgi sõnul põhjalikumalt juba põhikooli esimeses astmes. Nende põhjal kujundada vastavalt õpilaste vajadustele ka õpikeskkond.

"Esimestes klassides on õpilased tavaliselt õppimisest huvitatud, kuid üldjuhul huvi ja motivatsioon õppida langeb kooliaastate jooksul," tõdes Mädamürk. Tulemused näitasid ka seda, et seitsmendas klassis väga heade matemaatikaoskustega õpilasid olid sarnaselt heade oskustega ka järgnevates klassides. Samuti olid oskused tugevalt seotud sooviga õpitavat mõista ja lahendada ka keerukamaid ülesandeid.

Samuti eristusid üheksandas klassis väga heade matemaatikaoskustega õpilased teistest kõrgema huvi poolest. Siiski näitasid tulemused ka seda, et mitmed kehvemate oskustega õpilased võivad pigem vajada tuge just seoses matemaatikaoskuste omandamisega ja mitte niivõrd seoses motivatsiooni ja huvi tõstmisega.

Matemaatikaoskuste arengut on longituudselt uuritud ka varem, kuid neist suurem osa käsitleb matemaatikaoskuste arengut üldistatud kujul. Teisisõnu eeldatakse, et sarnane arengumudel kehtib peaaegu kõikidele valimi liikmetele.

"Erinevalt varasematest uuringutest uurisin matemaatikaoskuste arengut indiviidikeskselt. Sellise lähenemise puhul ei iseloomusta uuring enam n-ö ühte keskmist inimest, vaid otsitakse mitme erineva näitaja alusel profiilitüüpe ning vaadeldakse nende profiilitüüpide arenguteid," selgitas Mädamürk. Nõnda saab uurida matemaatikaoskuste arengut üksikasjalikumalt ja leida, mis erinevate profiilidega õpilastel matemaatika õppimist takistada võib.

Doktortiöö "Developmental Trajectories of Math Skills in Relation to Cognitive and Motivational Factors" ("Matemaatikaoskuste arenguprofiilid seoses kognitiivsete ja motivatsiooniliste näitajatega") juhendajad on Tallinna Ülikooli professor Eve Kikas ja Tartu Ülikooli dotsent Anu Palu. Oponendid on Helsingi Ülikooli professor Katariina Salmela-Aro ja Tartu Ülikooli teadur Pirko Tõugu.