"Teaduslikult on tõestatud, et karistav või lihtsalt kiitva iseloomuga hindamissüsteem ei vii tegelikult edasi. See ei tekita tudengites sisemist motivatsiooni rohkem pingutada. Mitte-eristav ehk arvestuslik hindamine on mõnevõrra parem," laiendas Praks saates "Terevisioon". Tulemuse kokkuvõtva tähe või numbri kirjutamise asemel on sunnitud õppejõud rohkem selgitama, mis oli hästi ja mida võiks parandada. Kunstiakadeemia läks süsteemile üle mõne aasta eest.

Kõige parem lahendus võiks olla tema hinnangul aga kujundav hindamine. Seda iseloomustab taaskord õppejõudude ja tudengite vaheline tihe suhtlus. "Eelkõige keskendutakse projekti tugevustele. See hindamisevorm ei pea olema suunatud õppejõult tudengitele, vaid tudengid ise võivad hinnata," lisas professor.

Kuigi taoline süsteem võib ahvatleda üliõpilasi tegelema mõne ainega pealiskaudsemalt, leidis Praks, et see sõltub eeskätt taustsüsteemist. "Kui seda eksperimendina korraks katsetada, siis see võib tihti nii olla. Kui see on aga pikemalt juurutatud süsteem, siis ma usun, et see suhtumine ja vastutus, mis võiks olla kogu selle hindamise põhimõte, siis see võiks ikkagi tekkida," sõnas professor. Süsteemi ühes Lähis-Ida riigis katsetades tekitas ta sealmail kerge skandaali. Keegi enda, kaaslase ja õppejõu sooritust hinnates samas eriliselt riskida ei soovinud.

Praks nentis, et isegi süsteemi seestpoolt liitmine pole kuigi lihtne. Paradoksaalsel kombel tundub loomevaldkond selles osas üllatavalt konservatiivne. "Projekti või semestri alguses võib ju kõneleda, et eksimine on aktsepteeritud, ei pea tulemuseni jõudma, mis on printsipiaalselt õige. Reaalteadustes on erinevate teemadega katsetamine, mängimine isegi aktsepteeritatum kui loomevaldkonnas, mis on kummaline tegelikult," lisas professor.

Koolistressi laiemalt tekitab tema hinnangul eeskätt hirm läbikukkumise ees. See ei teki aga tavaliselt ülikoolis ega gümnaasiumis, vaid saab alguse juba kodusest kasvatusest. Heaks näiteks on lapse käest põrandale kukkunud ja seejärel pooleks läinud portselantass. "Muidugi võiks ju hakata rääkima rahulikult, [...] aga millegipärast on juurdunud karistamine meie kultuuri nii sügavalt, et on päris suure tegu, et seda ülikoolieast välja saada. Meie kultuur on selline, et me eksimist väga palju ei tähista," nentis Praks.