"Kuule, ära võta isiklikult, aga seda kirjatükki saaks palju paremaks muuta", ütles kolleeg, kes käesoleva loo esimese versiooni läbi luges ja tagasisidet andis. Hm, mõtlesin. Tegelikult ju peangi isiklikult võtma – mina ise kirjutasin jutu nii, et oleks saanud veel palju paremini. Tõepoolest, leidsingi palju ligadi-logadi kohti, kui nupukese uuesti läbi lugesin. Tore, et kolleeg võttis vaevaks arvamust avaldada. Hakkasin uuesti tööle.

Kirjeldatu on näide kujundavast hindamisest. Kujundav hindamine on osa uuest õpikäsitusest, mida juba mõnda aega peavad rakendama kõik Eesti üldhariduskoolid.

Vanem põlvkond on harjunud, et  teadmiste omandamise mõõdupuuks on hinded. Seda on nimetatud ka traditsiooniliseks hindamismeetodiks: õpetaja annab õpilasele teadmise, õpilane õpib ja järgneb teadmiste kontroll.

Kujundava hindamise põhimõte on toetada õpilase arengut tihedama tagasisidestamise kaudu kogu õppeprotsessi vältel – uue teadmise omandamine on justkui jagatud väiksemateks sammudeks, mida õpilane ja õpetaja koos jälgivad ning mille tulemusena on õpilane enne lõplikku teadmiste kontrolli või hinde saamist oma tasemest rohkem teadlik.

Seega võib ka hinne olla kujundava hindamise finiš, kuid teel selleni saab õpilane õpetajalt tihedamalt individuaalseid orienteerumisjuhiseid, nii et enne kontrolltööga alustamist teab ta täpsemalt oma võimeid ja ka õppimise eesmärki.

Õpetaja roll on seega teisenenud – õppijatel pole vaja enam niivõrd teadmiste jagajat kuivõrd õppimise protsessi toetajat, kes aitaks õppijal infokülluses õige teeotsa valida ja sellel püsida.

Õpilaste teadusajakirja Akadeemiake kevadnumbris ilmus Kelli-Karita Jefimovi uurimistöö kujundavast hindamisest ja tagasisidestamisest Põltsamaa Ühisgümnaasiumi gümnaasiumiosa õpilaste arvamuste põhjal.

Uurimus sisaldas küsimustikku, millele vastates said õpilased välja tuua, kuidas nende meelest eri õppeainetes (eesti keel, matemaatika, bioloogia, kehaline kasvatus ja ajalugu) toimuva teadmiste kontrolli puhul õpetajad neile tagasisidet annavad. Kas õpetajad kasutavad hindamiseks ainult hindeid-protsente või annavad nad ka suulisi ja/või kirjalikke kommentaare selle kohta, mis oli hästi või halvasti ja mida edaspidi paremini teha?

Vastukaaluks õpilaste tajutud tegelikkuse uurimisele küsiti ka seda, kuidas neil ideaalsel juhul tagasisidet saada meeldiks: kas samuti üksnes arvudena või tahaksid nad lisaks ka suuniseid selle kohta, mis on hästi ja mida ning kuidas saaks paremini teha. 

Õpilased ootaksid hindeid

Küsitluse tulemustest selgus, et kuigi enamike õpilaste meelest on nende õppimisprotsessi tulemuse dokumenteerimiseks hinded, punktid või protsendid, tõi ligi viiendik õpilastest välja, et õpetajad annavad ka sõnalist tagasisidet. Kehalise kasvatuse ja emakeele kirjandi puhul oli õpetajate sõnalise tagasiside andmise välja toonud õpilaste hulk suuremgi, 30-40%.

Samas selgus paradoksaalselt, et hinne, punkt või tulemus protsentides ongi see, mida enamik õpilasi tagasisidena ootaksid ja seda õppeainest sõltumata. Teisalt ilmnes mitme õppeaine puhul kahekordne erinevus nende vastajate arvu vahel, kes on saanud ja kes tahaksid õpetajatelt senisest rohkem individuaalset kirjalikus vormis tagasisidet, mida ja kuidas järgmisel korral paremini teha.

Seega järeldab autor, et õpilased on ühelt poolt traditsioonilisemate hindamismeetoditega justkui harjunud, samas aga tunnistavad ligi pooled neist, et sõnaline tagasiside aitaks neil veelgi paremini oma edusammudest teadlikuks saada. Oleks ainult õpetajatel rohkem aega leida iga õpilasega isiklikult andmise ja võtmise hetki.

Uurimistööd juhendas Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpetaja Agne Kosk.

Kas teadsid, et:

Gümnaasiumi riiklik õppekava sätestab: "Õppimises on kesksel kohal õpilaste aktiivne teadmiste konstrueerimise protsess. Selleks tuleb gümnaasiumi õppe- ja kasvatustegevusega luua õppekeskkond, mis soodustab iseseisvat õppimist, sealhulgas vajalike õppimisoskuste kujunemist. Õppe- ja kasvatustegevuses tuleb õpilastel lasta seada oma sihid, õppida töötama nii iseseisvalt kui ka kollektiivselt ning anda õpilastele võimalus leida erinevaid töömeetodeid katsetades neile sobivaim õpistiil" (Gümnaasiumi riiklik õppekava,  § 6 lg 2). Seega on kujundava hindamise rakendamine üldhariduskoolis Eesti riigi hariduspoliitika üks eesmärkidest.

"Taasiseseisvumise järel on arusaam hindamisest õppimise toetajana jõudnud meie õpetajateni mitmeid teid pidi: Hea Alguse (Step by Step) haridusprojektis pidev hinnangu andmine, suunatud uurimusliku õppe kujundav hindamine, waldorfkoolide kirjeldav hindamine, individuaalne tagasisidestamine, arenguvestluste rakendamine jne" (Jürimäe, Kärner, Tiisvelt, 2014).