"Planetaarsed udukogud on tähistaeva kõige ilusamad objektid. Kuigi Päikesest tekib suhteliselt kahvatu planetaarudu, oleks see siiski nähtav ka kahe miljoni valgusaasta kaugusel asuvast Andromeda galaktikast," märkis uut järeldust kirjeldava uurimuse kaasautor Albert Zijlstra, Manchesteri ülikooli astrofüüsik.

Päikese ja seega ühtlasi Maa vältimatu hukk ei tule ilmselt kellelegi üllatusena. Keskmiselt ulatub sellega võrreldava suurusega tähtede eluiga kümne miljardi aastani. Seega särab Päike taevas veel umbes viis miljardit aastat. Vähem on aga midagi kindlat teada selle kohta, mis juhtub tähega selle viimasel eluperioodil. Klassikalise mudeli järgi kasvab selle läbimõõt ajutiselt enam kui 250 korda, ulatudes tõenäoliselt isegi Maa orbiidini. Vallanduva kiirguse mõjul paiskuvad selle mõjul tähe gaasist ja tolmust väliskihid kosmosesse kiirusel 20 km/s.

Suuremate tähtede puhul vallandub tuumast piisavalt ultraviolettkiirgust ja röntgenkiiri, et panna need seejärel eredalt särama. Päikesest seda aga vanemate arvutimudelite põhjal ei oodatud. Selle temperatuuri peeti tulevikus liiga madalaks. "Samas on leitud aga isegi Päikesega võrreldava suurusega tähti, mille jäänused planetaarse uduna säravad. Seetõttu on selle üle vaieldud viimased 25 aastat," lisas Zijlstra.

Astrofüüsik esitleb nüüd kolleegidega ajakirjas Nature Astronomy ilmunud töös uut mudelit, mis näilise vastuolu lahendab. Erinevat tüüpi tähtede käitumist uurides järeldavad nad, et väiksemate tähtede, sh ka Päikese temperatuur kasvab eelnevatest ennustustest ligikaudu kolm korda kiiremini. Seetõttu hakkab märgatavalt hõõguma ka tuuma ümbritsev tolm ja gaas. "Periood ei ole kosmilises mõttes väga pikk, ainult 10 000 aastat, aga planetaarudu paistab selle vältel kaugele," laiendas professor.

Saadud tulemuste kohaselt saavad tekkida kõige väiksemad planetaarsed udukogud enam-vähem Päikesega võrreldava massiga tähtedest. Kõige suuremad tähed saavad olla aga Päikesest kuni kolm korda suurema massiga. Lisaks Päikese saatust parema ülevaate saamisele teavad nüüd astronoomid Zijlstra hinnangul ka paremini, kuidas ja mille alusel määrata Linnuteest kaugel asuvate tähtede vanust.

Praegu vähemalt teleskoobiga nähtavaid planetaarseid udukogusid leiab pea kõikjalt vaadeldavast universumist. Neist esimesi silmas William Herschel juba 18. sajandi lõpus. Toonaste teleskoopide lahutusvõime tõttu paistsid need aga pigem planeetide kui mõnda muud sorti taevakehana.