“Sada sekundit on üllatavalt pikk aeg,” ütleb siniste võistkonna kapten Viktoria kahele noormehele, kes on tulnud kaasa elama. Platsil nende ees pannakse mõnekümne minuti pärast käima Rube Goldbergi masin – paljudest lihtsatest tegevusetappidest koosnev süsteem, mis teeb lõpuks lihtsat ülesannet, kuid väga keerukal moel.

Viktoria ja Kadi, mõlema perekonnanimi juhuslikult Siigur, on 48 viimast tundi ehitanud oma meeskonnaga just seda lihtnekeerulist masinat, mis peab töötama ja oma ülesande täitma täpselt 100 sekundiga.

Serva peal seisavad raamatud “Diplomaat”, “Noored lõvid”, “Kivid ja leib”, Tammsaare jutustused” – neist saab õige pea doominoefekt.

“Kas mägironija on valmis?”

“Jah.”

“Kas robot on paigas?”

“Jah.”

“Kas roboti programm on kontrollitud?”

“Sajaprotsendiliselt töötab?”

“Jah.”

“Hiirelõksud on vinnatud?”

“Jah.”

“Lipunöör on kinnitatud?”

“Jah.”

Nõnda käib 17-aastane Hugo Treffneri 10. klassi õpilane Kadi üle masina kontrollnimekirja. Punaste võistkonna kaptenile Kadile kajavad jah-sõnalised kinnitused ruumi erinevaist paigust. Tema meeskond töötab kui masinavärk.

See nimekiri kõlab allesjäänud tunni jooksul Kadi rangel toonil veel kordi ja kordi.

“Võistlejad, teie aeg saab kohe läbi!” teatab saatejuht ja kohtunik Aigar Vaigu üle võistlusplatsi. Võistlus läheneb, pinge kasvab.

Publik, peamiselt eelkooliealised lapsed, lubatakse platsile ja nad kasutavad seda võimalust sinna tormata. Sekunditega saadakse aru loa andmisel tehtud veast.

Saatemeeskonna ja võistlejate suus kõlab ahastav: “Stoooop!!!”

Liikuda võib vaid joonte vahel, sest kasvõi millimeetrine müks mõne masinaosa vastu tähendab võistlejatele masinate ehitamisega otsast pihta hakkamist.

Rahulikult juhitakse publik, kes nüüd kikivarvul käib, oma kohtadele.

Publikuks on sadakond last, lasteaiaealistest teismelisteni. Nemad saavad võitja teada esimesena. Teismelised on üldiselt finalistide lähedased ja sõbrad. Mõistagi on nad tulnud oma sinisele või punasele finalistile toeks olema.

Omaette lugu on aga lasteaialaste ja esimeste klasside õpilastega. Nemad pole siin lihtsalt toetamas, vaid kaasa elamas oma superstaarimõõtu eeskujule. “Kas ma tohin teha sinuga selfi?” on pärast saadet küsimus, millele raketitüdrukud korduvalt “jah” vastavad.

See saade on loonud lastele iidolid, kes on korraga lahedad, kuulsad, aga ka teadushuvilised ja nutikad. Vinge alternatiiv “lihtsalt lahedatele” YouTube’i kuulsustele, kas pole?

“Võidab see, kelle masin töötab 100 sekundit või on sellele kõige lähemal,” sedastab Aigar Vaigu kahe ülesrivistatud meeskonna ees.

“Viktoria, sina alustad. Kas su masin on valmis?” Küsimus saab vastuseks summutatud “jah-i”.

Pehmelt, suurema kärata paneb Viktoria palli veerema, tõuseb tossu. Raamatud langevad doominoefektina. Foto libiseb mööda nööri alla…

Ekraan näitab: 28 sekundit veel.

/---/

“Viktoria, see katse luges,” kõlab kohtuniku hääl. Seega on nüüd võistluskord Kadi käes. Publiku hulgast käib läbi summutatud ohe.
Võidab see, kelle aeg on lõpuks väiksem. Ehk kelle masin töötab ja töötab kõige täpsemalt ehk on kõige lähemal 100 sekundile.

Kadi paneb rahulikult veerema kuuli, mis vallandab Rube Goldbergi süsteemis tegevuste ahela.

Pool masinast on läbitud, stopper ekraanil näitab 46,7 sekundit alles jäänud aega.

Kas võidab Kadi või Viktoria?

Seda saab vaadata loo juures olevast “Rakett 69” finaalsaatest.