Reportaaž: talupojatarkus aitab ka 20 minutiga roboti ehitada
Kohe näha, et vanad sõbrad! Gustav Adolfi gümnaasiumi 11.B klass korraldas kõigile GAGi ’raketlastele’ ehk saates „Rakett 69“ osalenud kooliõpilastele kohaliku raketiväärilise väljakutse: lennutada GAGi sõrmus 20 minuti pärast esimeselt korruselt neljandale.
„Me jõuame küll roboti teha!“ püüab Jaan Roop selle hooaja noorte teadussaate võitnud Karl Vilhelm Valteri otsa. Karli pilk ütleb ei, aga tõenäoliselt on saatest harjutatud meeskonnavaim luuüdisse salvestunud, seega ütleb ta: „Hea küll, hakka siis robotit ehitama!“
Seitsme minuti eest olid neli GAGi „Rakett 69“ saates osalenut just klassi ees rivis ja vastasid vaheldumisi koolikaaslase ning direktori küsimustele. Karl Vilhelm oskab juba kogenud esinejana publiku nipsust enda poole kallutada. „Lihtsalt mainin, et reaalkoolist pole ühtki võitjat...“ Mõistagi vastab klass teravale märkusele marulise naeru-aplausi seguga.
Aga milliseid omadusi peaks õpilane endas arendama, et ka "Rakett 69" finalistiks saada, uurib direktor Hendrik Agur. „Üldiselt on muidugi teada, et peab seda ja seda sööma ja siis nii palju trenni tegema…“ naljatleb Karl Vilhelm mõnuga.
Vasakult: Karl Vilhelm Valter, Frida Laigu, Jaan Roop ja Birgit Sõrmus. Autor: Anna Aurelia Minev/ERR
„Hea suhtleja, käed küljes, mõistus peas ja loominguline,“ võtab Frida Laigu jutujärje sujuvalt üle. Möödunud aastal osales Frida saates, sel aastal värvati ta juba meeskonda, teadustoimetusse. Talupojatarkust ja kainet loogikat läheb ka tarvis, lisab Karl.
„Ma arvan, et me ei ole igavamad kuivikud klassi nurgas,“ jätkab Frida ja kiikab kelmikalt silmanurgast koolikaaslasi, „või oleme?“ viskab ta justkui igaks juhuks venitavalt veel ühe palli klassiruumi.
Ei, vähemalt täna küll igav pole, ei 11.B klassi õpilastel, raketlastel ega külalistel. Viimased saavad kohe kiirtuuri koolist, raketlaste stiilis. Karl Vilhelm ees, tukk lehvimas, joostakse teiselt korruselt neljandale, sest just arvutiklassist võib leida vajalikke abivahendeid. Poolsadistliku rõõmuga ei andnud kallid koolikaaslased karastanud teleteadlastele ühtki tööriista peale sõrmuse. Seega on vaja üle kooli kokku korjata joogikõrsi, teipi, igaks juhuks ka pikki bambustikke, paberit, nööri.
Õhupallist polnud kuigi palju kasu... Autor: Anna Aurelia Minev/ERR
„Me jõuame küll roboti teha!“ ütleb Jaan Roop Karlile, klassitäis algklassiõpilasi äkilisest segadusest selja taga hämmelduses. „Hea küll, hakka siis ehitama!“ Karl sukeldub taas kappi, Birgit ja Frida on juba jälle mööda kooli laiali jooksnud. Karl tuhnib peadpidi kapis ja tõuseb siis oma ette – mõnekümnepealine publik kõrval – midagi õhupallidest ja lennutamisest arutades.
„AAAA! FRIDA!“ Ah et sellise möiratuse saatel sünnivadki geniaalsed ideed, jõuab vaene ajakirjanik mõelda. Vaene, sest juba jälle ollakse võistlejatest kaks korrust maha jäädud.
Klassijuhataja tunnis osalenud on üle nelja korruse treppidele jaotunud. Klassis tõstis kolm ja pool (üks vajanuks pisut veel tagantutsitamist) õpilast käe, et proovivad samuti tuleval hooajal saatesse pääseda. Huvitav, kas taolist kirge, usinust ja pühendumust kõrvalt vaadates lisandub teine sama palju veel?
„Sa pead olema inspireeriv, nakatama vaatajaid uudishimuga,“ sõnas Karl Vilhelm ennist koolikaaslastele. Mina olen küll nakatunud, eriti kui avastan, et võistluse ametliku lõpuni on jäänud vaid kolm minutit. Vahepeal on esimese ja teise korruse trepikäsipuude vahele ilmunud punase-kollase-rohelise kirju kummipaeltest kee. Karli esimesest ideest - õhupallist - ei tulnud suurt midagi välja. Pilk vaatajate silmis hakkab taas teravdama, sest ka kõrvalt vaadates hakkab üha enam selgeks saama, kuidas ülesanne lahendatakse.
Appi tuleb GAGi Foucault’ pendel, mis mugavalt kõiki vajalikke korruseid läbib. Pendli trossi ümber on kõrs, selle külge teibitud sõrmus. Kuna kõrs trossi ümber liigub, proovivad raketilased selle kummipaela abil pingutades üles lennutada. Ja siis ilmub välja Jaan, robotiga!
Tõele au andes paistab see võhikule eemalt vaadates välja kui poolik mudelauto – kahe rattaga. Aga asjatundjatele paistab see igati korralik robot. Kahjuks on see aga liiga raske, et ta neljandale korrusele lennata jõuaks. „Paremaid rehve ei ole,“ märgib Jaan kahetsusega.
Kaasaelajaid jagub igale GAGi korrusele. Foto: Anna Aurelia Minev/ERR
Kaks, kolm, neli korda lendabki sõrmus kõrre abil neljandale korrusele välja. „Meelekindlust ei tohi kaotada,“ olid raketlased just ennist tahvli ees kinnitanud. Ei kao see nüüdki, kuid aeg on siiski läbi. Katse loetakse sooritatuks, mis sest et sõrmus neljandal korrusel 20 sekundit ei püsinud, nagu oli ette nähtud. Tundub, et Karl, Frida, Birgit ja Jaan tahaks veel kas või üht ainsat minutit, kuid kuulekate õpilastena kogunetakse päeva lõpetama.
Jäägu see kihelus teile edaspidiseks stardipakuks, ütleb direktor tänusõnadeks. Frida on silmnähtavalt rahulolematu, ilmselt teab ta, kui napilt perfektsest sooritusest puudu jäi. Või siis: kui võimatu see oli?
Ärge laske pead norgu, teie jõuproov on vähemalt 30 nutitelefoni salvestatud ja tänapäevases vääringus tähendab see tunnustust!
Mõnikümmend minutit hiljem on esimese korruse fuajee taas rahvast tühi. Garderoobist kõlab rõõmsat laulmist, mis liigub treppi mööda lähemale. Karl Vilhelm Valter läheb tromboonitundi.