"Kõige olulisem on, et niisugustele agressiivsetele ambitsioonidele ei antaks järele. See rikuks maastiku pikaks ajaks. Kui kellelegi antakse, siis valitakse järgmine kord veelgi vägevamad argumendid ja püütakse seda tekki enda peale sikutada," märkis Aaviksoo.

Rektor nentis, et oma praegustest vastutusvaldkondadest pole nõus loobuma ilmselt ükski ülikool. Konstruktiivselt saaks arutada ilmselt nende erialade õpetamise üle, mida riik praegu täies mahus ei rahasta. Aaviksoo lisas, et näiteks TTÜ on vähendanud iseseisvalt viimase kahe aasta jooksul väljaspool vastutusvaldkondi toimuvat tööd kaks korda. Võib-olla tuleks teha seda tema sõnul veelgi.

Oma vastutusvaldkonnas 100 protsendiliselt tegutsevate positiivsete näidetena tõi Aaviksoo välja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Lennuakadeemia. "Nii võiksid ka ülikoolid, kelle vastutusvaldkonnad ei kata kogu kõrgharidust, tegeleda sellega, kus nad tugevad on ja lasta teistel rahus teha seal, kus on nemad tugevad," laiendas rektor.

Kuigi natuke konkurentsi tuleb kasuks, kurnab liigne konkurents kõiki osapooli. See kahjustab Eestit tervikuna. "Võtame kasvõi Eesti puidutööstuse. Kui selles jätkub väikeste firmade omavaheline võitlus, siis me jääme alla suurematele puidutööstusettevõtetele välismaal. Kõrghariduses on ilmselt sama lugu," tõi Aaviksoo paralleeli.

Nõudmiste kasvades tuleks tunnistada, et mõnda eriala ei suudeta õpetada üheski Eestis ülikoolis. "Me tegeleme näiteks väikelaevaehitusega ja oleme teinud teadlikult koostööd Aalto ülikooliga, kus laevaehitus spetsialistid saavad magistrihariduse Soomes, mitte Eestis. Igal juhul jäävad erialad, mida me õpime väljapool [...] Jätame uksed lahti ja korjame seda tarkust laiemast maailmast kokku.," lisas rektor.

Selle vastandina meenutas ta enda teadus- ja haridusministriks oleku aega, kus tegid lühikese aja vältel ettepaneku tuumaenergeetika eriala õpetama hakata nii Tartu Ülikool kui ka Tallinna Tehnikaülikool.

Laias plaanis liigub Eesti kõrgharidusmaastik tema sõnul õiges suunas. Õpetajate arv on jäänud vaatamata üliõpilaste arvu vähenemisele samale tasemele. Kasvanud on lõpudiplomini jõudvate tudengite ja välisüliõpilaste arv. "Ma näen siiski tervet rida positiivseid suundumusi. Kas see nüüd kõik lõppkokkuvõttes on positiivne ja juba tehtud, siin ma oleksin veidi kriitilisem. Väga palju oleks saanud paremini ja saab ka täna paremini," märkis Aaviksoo.

Tekkinud pingete vähendamiseks on mõningane lisaraha tarvilik. See ei ole aga peamine. "Kõige tähtsam ei ole mingisuguse lisaraha saamine, vaid täna ei ole perspektiivi. [...] Kui perspektiivi ei ole, tulevad veidi meeleheitlikud sammud. Kui tekiks mingi perspektiiv ja läbirääkimiste formaat, [...] suunaks see konstruktiivsele tegevusele kõiki ülikoole," sõnas Aaviksoo.

Siinkohal peaks võtma juhtrolli riik. Rahalise toetuse võiks siduda vastavalt vajadusele näiteks vastuvõtu suurendamise või vastupidi – eriala sulgemisega