Kuus aastat tagasi käivitunud kõrgharidusreform tõi kolmel esimesel aastal kaasa arvestatava riikliku rahastamise kasvu (ligi 30 protsenti), ent viimasel kolmel aastal on rahastamine püsinud samal tasemel. Praegu arutlusel olevas riigieelarve strateegias pole rahastamise kasvu ka eelseisval neljal aastal ette näha. Majandus kasvab selle ajaga pea 40 protsenti. Tühi, teadagi, toob tüli majja.

Kõrgharidusreformi käigus lepiti ülikoolidega kokku vastutusvaldkonnad – vähendamaks dubleerimist ja võimaldamaks ülikoolidel pühenduda eelkõige oma tugevustele.

Eesmärgiga kasvatada efektiivsust ja kvaliteeti seoti ülikoolide rahastamine lahti otsesest üliõpilaste arvust ja võimaldati täiesti tasuta õpet vaid edukalt edasijõudvatele üliõpilastele. See eesmärk on suuresti ka saavutatud: ülikoolid on vähendanud programmide arvu, kasvanud on nii akadeemiline kui ka finantsiline efektiivsus, ent igal asjal on piir.

Kui nüüd ministeerium saatis rahamures ülikoolidele kirja kehutusega vaadata üle oma vastutusvaldkonnad, siis vastuseks soovis Tartu Ülikool muu hulgas hakata vastutama tehnikaõppe eest ja Tallinna Tehnikaülikool vastas meditsiiniteaduskonna loomise võimaliku plaaniga.

Teistelgi ülikoolidel oli palju „vastutust kasvatavaid ettepanekuid“.

Suurem vastutus varjab endas ambitsiooni rohkem õpetada ja rohkem raha saada. Ülikoolidest võib aru saada – kui supijagamine on välja kuulutatud, on tark kulbiga kohal olla. Tehnikaülikool pidas oma kirja alguses siiski mõistlikumaks seda debatti üldse mitte alustada ja ma kordan siin selle soovi üle – sellest „suurema vastutuse võtmisest“ ei võida keegi.

Aga probleem kõrghariduse rahastamisega jääb. Ülikoolid vajavad lisaraha, ent suurt poliitilist ja avalikku toetust sellele mõttele ei ole.

Pigem valitseb arvamus, et ei tule ülikoolidest seda, mida ühiskond vajab, kõrgharituid on niigi ülearu, ehitavad aina uhkeid maju ja palgad on professoritel niigi suured. Tuleb tunnistada, et need on mõneti õigustatud teemapüstitused.

Eraldi seltskonna moodustavad inimesed, kes vastustavad tasuta kõrghariduse ideed ja näevad rahastamise külmutamises teed õppemaksu sisseviimiseks.

Kui palju kõrgesti harituid me vajame? On ilmne, et meie tööturul ei nõua nüüd ega lähiajal pooled ametikohad kõrgharidust, pigem vajaksime enam ametikoolide lõpetajaid.

Kui pelgalt otstarbekusest lähtuda, piisaks, kui kõrghariduse omandaks 30 protsenti kuni kolmandik noortest. Kui tegelik nõudlus tulevikus kasvab, saab uuesti laieneda.

Teisalt on selge, et poliitiliselt pole see ettepanek vastuvõetav ja ühepoolselt ülikoolid sellist sammu ei astu – pigem olgu nälg. Tõsisem probleem on see, et erialati on lõpetajate arvu ja nõutavate spetsialistide vahel käärid, aga pilt pole kaugeltki nii mustvalge –  „pehmeid“ erialasid palju ja „kõvu“ vähe – kui arvatakse.

Kõrghariduse väljundi oluline ja rahvusvaheliselt üha rohkem kasutatav mõõt on lõpetajate palgatase. Hästi lihtsustatult: hea spetsialist saab kõrgemat palka ja kus nõudlus suurem, seal ka palk kõrgem.

Kõige nõutumad ja kõrgapalgalisemad on IKT erialade lõpetajad keskmise kuupalgaga üle 2200 euro, ent neile ei järgne* „kõvad“ erialad, vaid „pehmed“ äri- ja haldusjuhid ning juristid. Üle keskmise teenivad ka insenerid, matemaatikud, ajakirjanikud ja sotsiaalteadlased, ent mitte loodusteadlased.

See on kindlasti mõtlemise koht – Eesti majanduse struktuur pole kaugeltki nii (kõrg)tehnoloogiline kui sooviksime näha ja loodusteaduslike tippteadmiste rakendamiseks vaja oleks.

Tasub tähele panna, et just madala turunõudlusega bioloogide, keskonnateadlaste ja füüsikute tung doktorantuuri on suurim ning tänu maailmatasemele küündivate ja hästi rahastatud uurimisrühmade olemasolule on ka lõpetajaid kõige rohkem. Enamus neist loodab tulevikus riiklikule teadusrahastusele.

Kindlasti on üllatav õpetajate suhteliselt hea positsioon, ilmselt suuresti tänu viimase kümne aasta pingutustele, mis on õpetajate palga tõstnud kõrgemale ülikoolide noorte õppejõudude, rääkimata doktorantide sissetulekutest.

Lõpetajate palgatase osutab ka eelpool käsitletud „ületootmise probleemile“ – Eestis annab kõrgharidus keskharidusega võrreldes väga väikese palgalisa, ligikaudu 25 protsenti. Arenenud riikide keskmine on 50 protsenti ja USAs isegi 75 protsenti.

Neid palga ja sellega seotud tootlikkuse proportsioone peaks arvestama mitte ainult haridus-, vaid ka majandusministeerium – kui soov kasvatada tööviljakust on tõsine, peaksime eelkõige pöörama tähelepanu neile erialadele, kus luuakse suuremat lisaväärtust.

Palgatabelist tuleb veel üks oluline järeldus – enam teenivate erialade õppejõududele tuleb maksta palju kõrgemat palka kui teistele. Vastasel korral pole lihtsalt kedagi õpetama saada. See paneb suure surve alla eelkõige IT erialad, kus professorile tulebki maksta „presidendi palka“ ja hea professori puhul jääb sellestki väheks.

Ma mõistan, et õppejõudude palgatasemete erinevus on mõneti ebaõiglane, aga head rohtu ei oska soovitada. Kui, siis vast „pigem vähem, aga paremini“, elik vähendame mahtusid. Aga siis tuleb vastu piir: kõiki erialasid ei saagi Eestis õppida. Lohutada võib end sellega, et ka Soomes ei saa.

Paar sõna ka doktoriõppe kohta. Doktorandi „riiklik sissetulek“ on 630 eurot kuus ja see on häbiväärne. Kui ma ministrilt midagi „iga hinna eest nõuaks“, siis igale doktorandile vähemalt 1000 eurot kuus kätte. Tegime selle otsuse tehnikaülikoolis juba eelmisel aastal ja maksame lisa, mis annab kokku keskmise palga. Selle tulemusena ei saanud me loomulikult niipalju doktorante vastu võtta kui varem, aga see-eest saavad nad nüüd doktoritööle pühenduda. Kurb on aga see, et vähenenud doktorantide arvu kasutatakse osutusena vähenenud akadeemilisele võimekusele.

Tasulisest õppest. Tagasi postsovetlikule sisseastumismudelile (üle lati tasuta – lati alt raha eest) minna ilmselt ei saa, seega jääb üldine osaline õppemaks (koos stipendiumide-laenude süsteemiga). See pole hetkel poliitiliselt realistlik; selle sisseviimine esialgu tõstab, mitte ei langeta riiklikke kulusid; ning ilmselt seni kuni Põhjamaades on õppimine tasuta, pole ka mõistlik.

Ilusatest majadest. Midagi on meil ka silmapaistvalt hästi – nii ilusaid koolimaju ja ülikoolihooneid koos tänapäevase sisustusega annab otsida. Natuke on see sarnane probleem haiglatega – kui sõber ehitab ja ostab, ei tohi maha jääda. Ja kui maja on püsti, siis on ka tulevik kindel – ei pane sind keegi kinni ega liida kellegagi.

Ma arvan, et ülikoolid on võimelised ja huvitatud muutumisest ja arengust. Aga ülikoolides on targad inimesed: kui väliskeskkond ei toeta sisulisi muutusi – veelgi hullem, kui see karistab nende eest rahaliselt –, siis neid muutusi ei tule, ükskõik kui kõva retoorika ei oleks.

Järgmise aasta alguseks tuleb ülikoolidel sõlmida ministeeriumiga uued kolmeaastased lepingud. Läbirääkimisi varjutavast rahanappusest ongi sündinud see „suurema vastutuse tüli“.

Hetkeseisust tuleb järeldada, et raha juurde ei saa. Sama selge on see, et kasvate kulude olukorras ei saa siis ka sama palju ja häid lõpetajaid. Ühiskonnal ja ülikoolidel on küll, mille üle sisuliselt arutleda ja püüda kokkuleppele jõuda.

Jõudu ja edu haridusministeeriumile tema töös!

*Transporditeenused on merendus ja lennundus, kus palgatasemed suuresti rahvusvahelised.