Salki instituudi teadlased uurisid üht nematoodi liiki, et teada saada, millised keemilised protsessid toimuvad selle mudelorganismi kehas, kui ta tunneb hirmu. Nad vaatasid, kuidas reageerib nematood, kui ta satub keskkonda, milles on keemilisi ühendeid, mida eritavad ka ussikese looduslikud vaenalsed.

Teadlasrühm avaldas eile ajakirjas Nature Communications artikli, milles selgitavad, et ussikeste puhul tegu on evolutsiooni käigus kujunenud reaktsiooniga, millel on palju sarnast inimese ärevusega. See selgitab, kuidas hirm ühes üsna lihtsas ja ühes väga keerulises organismis on keemiliselt väga sarnane.

Miks see oluline on? Mõistes mehhanismi, milliste keemiliste reaktsioonide mõjul inimeses vallandub ärevustunne, mis on samuti keemiline reaktsioon, on võimalik välja töötada uusi ravimeid, mis aitaksid ärevushäirete vastu.

Kuidas nad selle teadmiseni jõudsid?

Caenorhabditis elegans ehk C. elegans ehk eesti keeles lihtsalt varbuss on bioloogide ammune tuttav ja erakordselt palju uuritud mudelorganism. Varbussid on nematoodid, ümarussid, keda leidub nii vees kui maal paljudes kohtas ja arvukalt.

Varbussil on vaid 302 närvirakku, seega on ta üsna lihtne organism. Tema looduslik vaenlane on teine ussike, ladinakeelse nimetusega Pristionchus pacificus. Teadlased leidsid, et kui varbuss puutub kokku selle vaenlase kemikaalidega, pöörab ta automaatselt ümber ja hakkab teises suunas roomama.

Teadlased avastasid, et hirmu tekitavad teatud tüüpi rasvhapped – sulfolipiidid. Need tekitavad aju neljas piirkonnas närviahela reaktsiooni. Need piirkonnad jäävad aktiivseks ka pärast seda kui ussikest ümbritsevas keskkonnas pole enam seda kemikaali.

Muide, sarnane tulemus on saadud hiirtega – nendelgi tekib sarnane hirmureaktsioon, kui nad puutuvad kokku kassi uriiniga. Hirm jääb alles ka siis, kui uriinis olevaid kemikaale enam keskkonnas pole.

Salki instituudi teadlaste katse osa oli ka see, et kui need ussikesed pandi keskkonda, milles oli inimeste ärevushäire vastast ravimit Zoloft, ei tekkinud ussikestel seda hirmu- või ärevusreaktsiooni.

Kuid lisaks ärevust tekitava reaktsiooni pärssimisele mõjutas see ravim ka neid närvirakke, mis seotud ussikese unega. Seega selle uuringu põhjal said teadlased teada, et keemiliselt on võimalik organismis ärevuse teket, ehk seda evolutsiooni käigus alles jäänud reaktsiooni, ära hoida, kuid une osa vajab edasist uurimist. See on oluline selgitamaks ka seda, miks ühel inimesel see ärevushäire vastane ravim töötab, teisel mitte.

Ühtlasi rõhutavad uuringu autorid, et kuivõrd üsna algelisel varbussil ja väga keerulisel organismil nagu inimene, tekib ärevus sarnasel keemilisel alusel. See võib viidata hirmu- või ärevusreaktsiooni kujunemine on evolutsiooniliselt palju varasem kui seni arvatud.