Kolm olulisemat mõtet Mailis Repsi ettekandest:

1. Juba aastaks 2019 taotleb haridusministeerium 22 miljonit eurot lisaraha kõrgharidusele ning igal järgneval aastal 15 miljonit.
2. Selle raha eest tagatakse ülikoolidele tegevustoetus, tõestatakse doktoranditoetust ning kompenseeritakse taristuinvesteeringuid.
3. HTM on koos ülikoolidega pannud kokku eelarvetaotlused. Kuid ees seisab veel pikk tee, et eelarve koostajatele jõuaks sõnum kohale.

Tänase koosolekuga püütakse näidata avalikkusele, aga saada ka omavahel selgus, mida kõrgharidusrahastuse reformide all püüti saavutada. “Võib-olla see arusaam kõrgharidusest on olnud veidi piiratud,” ütles Reps ja lisas, et viimase nädala arutelu vaid selle üle, kas kõrgharidus on tasuline või mitte, kuid teema on tegelikult laiem.

Kui vaadata tasuta kõrghariduse reformi eelset aega, siis tegelikkuses ei olnud kõrgharidus ka siis tasuta või tasuline, vaid olid ka vahepealseid versioone, kus tudengid justkui tasuta õppides maksid ka osalise õppe eest.

Praeguseks on eestikeelne kõrgharidus olnud tasuta pea neli aastat. Reformiga keelati eestikeelsetele õppekavadele vastu võtta tasulisi õppureid. See tähendab praeguseks, et vähenenud on nii ülikoolide ja kõrgkoolide arv, kuid ka tudengite arv.

Vaadates tulevikku, siis jääb tudengite arv samaks. Suuri tudengite arvu vähenemisi tulevikus praegu ei nähta.

Mis on eesmärkidest saavutatud?

2017. aastal alustati ülikoolidega uute lepingute sõlmimist, kus on lisaks tegevustoetusele ka tulemustoetus, viimane on muutuvas suuruses.

• Koolid on ühendanud ja vähendanud õppekavasid. Vähenenud on õppejõudude arv.
• Kasvanud on välistudengite ja -õppejõudude arv. Need kõik olid reformide eesmärgid.
• Kasvanud on magistriõppe tudengite hulk – 20 protsendilt 25-le. Kasvama on hakanud ka doktorantuuri lõpetajate hulk.
• Kasvanud on ka välisüliõpilaste arv. Rohkem on loodus- ja täppisteaduste tudengeid.

Endiselt oodatakse, et kõrgkoolide õppe vastaks rohkem tööturu vajadustele ning nii õppekavade loomisse kui ka õpetamisse oleks rohkem kaasatud tööturu esindajaid. “Kõik need uued väljakutsed nõuavad ka kõrgkoolidelt olulisi sammude astumisi,” sedastas Reps.

Tulemusrahastus tähendab, et 20 protsenti rahastusest sõltub ülikooli tulemustest ja selles võetakse arvesse näiteks nominaalajaga lõpetajate osakaalu, vastutusvaldkondade erialadele vastu võetud tudengite arvu, välisrahastuse osakaalu ja muid näitajaid. Riik ootab seega tulemustoetuse kaudu nende eesmärkide täitmist ja selle alusel jagataksegi ülikoolile õppetööks raha.

See ei too mitte raha juurde iga-aastaselt, vaid igal aastal jagatakse seda raha ümber ülikoolide vahel, mis tähendab, et keegi saab, kuid keegi jääb ilma. Kõrgharidusasutustele tähendab see, et 20-protsendiline tulemusrahastuse muutus mõjutab nii hariduse kvaliteeti, õppejõudude järelkasvu ja palku.

“Me peame tunnistama, et oleme kümme aastat paigal tammunud,” märkis Reps.

Aastal 2012. saavutas kõrgharidusrahastus uuesti taseme, mis ta oli aastal 2008. Seda põhjusel, et 2012. hakati taastama seda osa rahastusest, mis oli majanduskriisi tingimustes ära kärbitud. Toona anti juurde märkimisväärne summa raha, mis oli aga mõeldud tasuta kõrghariduse kompenseerimiseks.

Praegu, majanduskasvu tingimustes, kõrgharidus kasvanud ei ole. “Kui mitte arvestada seda kompensatsiooni, siis tegelikkuses on riigieelarveline toetus kõrgharidusele kasvanud alates 2012. aastast vaid kümme protsenti,” ütles Reps.

Tasuta õppekohtadel õppivate tudengite arv – see oli ühiskonnas kõige suurem ootus. Praegu õpib tasuta õppekohtadel tudengid rohkem kui aastal 2012, sest 2013. aastal käivitus kõrgharidusreform, mis võimaldas igal aastal võtta rohkem tudengeid vastu täiskoormusega eestikeelsesse õppesse. Samal ajal aga on kõrghariduse rahastamine suhtes SKP-sse järjest vähenenud.

2018. aastal on kõrghariduse rahastamine suhtena SKPsse väiksem kui aastal 2008. Kui praegune olukord jätkub, siis langeb kõrgharidusrahastus praeguse riigieelarvestrateegia kohaselt 2022. aastaks 0,49 protsendini SKPst.

Suurimad väljakutsed, milleks lisaraha on vaja:

• Õpetada tuleb mitmes keeles.
• Välisõppejõudude palkamine muudab õppe kallimaks.
• Eesti keskmine palk on kasvanud viimastel aastatel 6 - 8 protsenti aastas, ülikoolide assistentide ja õpetajate töötasud ülikoolides jäid juba 2016. aastal keskmisest palgast väiksemaks.
• Olemasoleva rahaga ei ole võimalik tagada õppekvaliteeti.