Hakkamine oleneb iseloomust, see omakorda osaliselt geenidest. Nüüd on teadlased avastanud, et vahval kuldkollasel värvulisel koldsäälikul, kes on levinud suuremas osas Põhja-Ameerikast, oleneb kahest kindlast geenist, kas linnuisend on piisavalt hakkaja, et kliimamuutuse korral endale uut elupaika vaatama hakata või mitte.

Need geenid nimega DRD4 ja DEAF1 on teada ka inimesel, kaladel ja mõnelgi muudel lindudel peale säälikute ja mõlemad need geenid on teadaolevalt seotud nende omaniku uudishimulikkusega.

Nüüd tegid Rachel Bay Ameerika Ühendriikidest Los Angelese California ülikoolist ja ta kolleegid katseid 229 koldsäälikuga 21st Põhja-Ameerika paigast ja uurisid neil neid kahte geeni. Selgus, et neis populatsioonides, mida kliimamuutus juba ohustab, on uudishimulikuks tegevad geenivariandid vähem levinud kui mujal.

Võib-olla ongi siis uudishimulikumad säälikud kõigi oma geenidega neist paigust juba lahkunud ja endale mõne parema elukoha leidnud? Igal juhul loogiline tundub ning nii Bay ja kaasautorid ajakirjas Science ka kirjutavad.

Tuleb siis välja, et kliimamuutusega toimetulekuks ei olegi vaja alati sellega füsioloogiliselt kohaneda, vaid piisab ka käitumuslikust kohanemisest, mis mõnel puhul ei tähenda muud, kui lennata vurrdi minema.