Muu hulgas tõestab see teadlaste võimekust järjestada pärilikkusainet mikrogravitatsiooni tingimustes ja teistel planeetidel – kaugel klassikalistest laboratooriumitest. Võimalik kasu avaldub ka lühemas plaanis. Projekti üheks peaeesmärgiks on astronautide haigestumise korral välja selgitada, kas neid vaevab mõni bakteriaalne nakkus. Inimesed heidavad oma lähiümbrusse iga tund pea 40 miljonit bakterit. Seeläbi kubisevad nendest ka kosmosejaama seinad.

Seni on bakterite liigi määramine nõudnud aga proovide analüüsiks maale saatmist. Pikaajalisemate ning astronaute Maast kaugemale viivate missioonide puhul pole see aga võimalik.

Bakterite DNA kohapeal uurimiseks pidid astronaudid eesotsas Peggy Whitsoniga kasutama kahte protsessi. Esiteks pidid nad paljundama DNA-d polümeraasi ahelreaktsiooni abil. See haarab algsetest DNA lõikudest miljonite koopiate valmistamist. Seejärel toimetati pärilikkusaine Petri tassidelt katseklaasi ja kasutati selle järjestamiseks käeshoitavat DNA-järjestajat. Sedavõrd väikeste mõõtudega seadmed on jõudnud argikasutusse viimase paari aastaga.

Kogutud andmed saadeti tagasi Maale, kus kõrvutati neid juba andmebaasides leiduvate järjestustega. "Nägime analüüsil kohe ühte mikroorganismi, siis teist ja need olid täpselt need, mida me kosmosejaamast kogu aeg leiame," selgitas NASA pressiteates mikrobioloog Sarah Wallace. Uuritud mikroobid ise saadeti tagasi Maale möödunud aasta septembris.

Kosmosejaamas tehtud analüüsil põhinevad järeldused pidasid paika. Teisisõnu on võimalik kasutatud tehnikaga jõuda usaldusväärsete tulemusteni ka tavalistest laboritest kaugemal.