Neljapäeval avalikustas ERR.ee mitmete Tartu teadlaste hirmu ja pahameele, et novembris Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Maaülikooli rektorite vahel sõlmitud kokkulepe hakkab piirama teadlaste väljendusvabadust. Vikerraadio saate "Uudis+" juht Arp Müller usutles sel teemal Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) rektorit Jaak Aaviksood.

Mis ajendas kõnealuse kolme rektori kokkuleppe?

Arvan, et alustada tuleks kaugemalt. Ma kuupäevaliselt ei mäleta, aga jupp aega tagasi juba sai kolme ülikooli vahel kokku lepitud, et niisuguste suurprojektide teaduslikuks uurimiseks tasuks oma jõud ühendada ja püüda ühiselt otsida neid inimesi ja neid uurimisrühmi, kes parimal võimalikul moel suudaksid neid teaduslikke väljakutseid lahendada.

Selline ettepanek oli sündinud soovist mitte omavahel hakata konkureerima võimalike tellimuste pärast, vaid pigem ühiselt leida parimat kompetentsi, ja kui seda ka Eesti ülikoolides ei ole, siis meie partnerülikoolide juurest. Nii et see on niisugune ülikoolidevahelise koordineerimise soov.

See, mis puudutab 21. novembri kokkulepet, oli jätk eelnevale ja kus me leppisime kokku, kes on meil ka selles valdkonnas kõneisikud. Nii nagu kõikide suuremate lepingutega, kus ülikoolid osalevad, konsortsiumites, siis alati osapooled määravad oma kõneisiku, kelle kaudu saab suhelda sellel teemal. See oli selle kokkuleppe sisend 21. novembril.

Nii et mulle tuleb üllatusena niisugune väga valulik reaktsioon ja iseenesest olulisel teemal, aga minu meelest täiesti mööda tulistatud.

Puidurafineerimistehas on väga vastakaid arvamusi tekitav teema ja väga emotsionaalne teema ja siin ilmselt kardetakse n-ö valesti mõtlevate teadlaste suukorvistamist. Aga selles kokkuleppes on kirjas: "Ülikoolide nimel ja ülikoolide kaubamärke kasutades väljendatakse ainult teaduslikult põhjendatud, tasakaalustatud ja koordineeritud seisukohti". Kas siis varem on esinenud, et mõni kolme ülikooli teadlastest on ka ülikooli nime kasutades väljendanud tasakaalustamatuid ja teaduslikult põhjendamatuid seisukohtasid?

Ma ei näe põhjust selle niisuguseks polariseerimiseks. Kui küsitakse ülikooli seisukohta või kui ülikool teostab mingit teadusuuringut ja teeb selle kohta aruande, siis loomulikult, ülikooli nimel sellele kirjutab alla keegi, kes on seda volitatud tegema. Ja me leppisime kokku, et seda puidurafineerimistehast puudutavatele seisukohtadele on need isikud selles kokkuleppes toodud.

See on tegelikult ju täiesti tavaline praktika, me kogu aeg teeme niimoodi, nii rahvusvahelistel kui ka Eesti sisestel juhtudel. Igal projektil on kõneisik, kes selle projekti nimel räägib ülikooli poolt ettemääratud korras.

Teadlased võivad loomulikult oma isiklikke teaduslikke seisukohti ja, veel enam, oma poliitilisi hoiakuid väljendada. See ei ole kunagi probleemiks olnud.

Aga ma tahaksin teha veel ühe märkuse, et on öeldud, et teadlane on poolt ja teadlane on vastu kas siis puidurafineerimistehasele, metsade raiumisele või teedeehitusele või pensionireformile. Teadus ei ole kunagi olnud ega saa olla millegi poolt ega vastu. Teadus saab esitada uurimuspõhiseid faktiväiteid. See on võib-olla üks keskne murekoht, et ükski teadus ega ükski teaduslik väide ei saa öelda, kas puidurafineerimistehas või mingi asi on kasulik, vajalik, ilus. See on alati poliitilise kaalumise koht.

Ühe otsuse puhul on ühed riskid ja teadlased aitavad neid välja selgitada, teise otsuse puhul on teised riskid ja teadlased aitavad neid samuti välja selgitada. Teadus ei võta poolt- ega vastuseisukohti, see, ma arvan, on oluline märkus.

Nii eile Tartu Ülikoolis toimunud koosolekul kui ka tänases Postimehe arvamusartiklis Jüri Allikult, Tsipe Aavikult ja Aveliina Helmilt tõstatakse küsimus, kas ülikoolil tervikuna saab ja üldse tohib olla väga olulistes küsimustes ühtset seisukohta, sest ongi nii ju, et majandusteadlased vaatavad majanduslikke aspekte, sotsiaalteadlased mõju ühiskonnale, keskkonnateadlased keskkonnateemasid. Kas saab üldse eeldada, et nende põhjal oleks võimalik formuleerida ühtne seisukoht, kas või ühtne vastus küsimusele, kas ühiskonnale on pigem kasulik puidurafineerimistehase ehitamine või pigem kahjulik?

Nagu ma eelnevalt ütlesin, niisugusele küsimusele ei saagi vastata ja loomulikult ülikoolil ühtset teaduslikku seisukohta olla ei saa. Ka niimoodi ei ole rektorid mõelnud ja isegi mitte kirja pannud. On öeldud, et see on koordineeritud ülikoolide vahel. Ja koordineerimine ülikoolide vahel tähendab seda, et kui me oma seisukohti - ükskõik, kas nad majanduslikud või bioloogilised, füüsikalised või keemilised - esitamine, siis me kogume kogu informatsiooni kokku ja püüame leida ühisosa eelkõige distsipliinide sees. Aga ilmselt bioloogid jäävad alati esitama bioloogiast tulenevaid fakte ja majandusteadlased majandusteadusest tulenevaid fakte ja neid ei ole kuidagi võimalik ühildada ja keegi ei ole niimoodi ka mõelnud.

Ma rahustaksin oponendid maha. Ma arvan, et siin on lihtsalt hirmud puhutud suuremaks. Võib-olla tasuks rahulikult mõelda, kuidas edasi. Selge on see, et me vajame teaduslikku teavet ja me ilmselt peame erinevate distsipliinide sees jõudma tõesti teaduslikult põhjendatud seisukohtadeni, sõltumata sellest, mis ülikoolis seda tehakse.

Kuid siiski on mõni teadlane, mitte ainult 1-2-3, vaid eile tundus, et lausa vähemalt 30, kes ikkagi ülikoolide kokkuleppes näeb ohtu ja leiab, et see kuidagi suukorvistab neid või võib piirata teadlaste vabadust. Kas siis ikkagi ehk vajaks tekst muutmist või mitte?

Ma oleksin hästi ettevaatlik niisuguse emotsiooni pealt hakata otsuseid vastu võtma. Ma arvan, et teaduses on alati eksperiment nagu tõe kriteerium. Kui tõepoolest see kokkulepe tekitab kellelegi konkreetset probleemi oma seisukohtade väljendamisel, siis on tõesti kuri karjas.

Aga esialgu ma konkreetset probleemi ei näe, ei näe tehnikaülikoolis ja olen üsna veendunud, tundes Tartu Ülikooli ja tema akadeemilist kultuuri nii teadlastest kuni rektoraadini välja, et mina ei näe seda probleemi, seda riski kuidagi realiseerumas, tundes inimesi ja asutust. Ma arvan, et see on lihtsalt üksikute inimeste mure, mida tuleb mõista ja selgitada, aga mitte asuda põhimõttelisi kokkuleppeid ümber vaatama.