Kohveri juhtumi analüüs: ajakirjanike soometumist põhjustab kiire töötempo?
2014. aasta suve lõpul pidi Eesti ajakirjandus esmakordselt kajastama kodumaist luureskandaali, mille keskmes oli piirilt röövitud kaitsepolitseinik Eston Kohver. Briti meediauurijad avaldasid nüüd teadusartikli, kus võrdlesid Eston Kohveri kaasuse kajastust Soomes, Eestis ja Suurbritannias ning tõdesid, et Eesti ja Soome meediakajastus oli soometunud.
Ajakirjanduse kontekstis tähendab finlandiseerumine ehk soometumine Külma sõja perioodil põhjanaabrite ajakirjanike otsust mitte kritiseerida, vaid pigem tunnustada avalikult Nõukogude Liidu poliitikat. Selle taga oli kartus rikkuda kahe riigi vahelist neutraalset suhet ning Soome positsiooni vahemehena Lääne ja Moskva vahel.
Londoni ülikooli kolledži teadlased Titus Hjelm ja Ülane Vaher uurisid Eston Kohveri juhtumi näitel, kuidas Eesti, Soome ja Suurbritannia meedia kajastasid Eesti kaitsepolitseiniku vangistamist piiril ja soovisid teada, kas eelpool kirjeldatud mustrit on võimalik leida ka praegu. Teadlaste järeldustest nähtub, et Kohveri kaasuse kajastuses vahemikus august 2014 kuni märts 2015 on näha märke, mida võib pidada soometumiseks.
Nii märgivad teadlased, et kuigi Eesti ajakirjanduses hinnati Kohveri röövimist ebaseaduslikuks, siis rõhutati, et teol puudub poliitiline motiiv. Soome ajakirjandus jättis poliitilised motiivid pea täielikult mainimata ja tugines oma kajastuses eelkõige Eesti allikate refereerimisele sümpatiseerides meie seisukohtade ja arvamustega. Seevastu Briti ajakirjandus sidus kaitsepolitseiniku vangistamise otseselt Venemaa agressiivse välispoliitika ja NATO ning Moskva vastasseisuga.
Nende hinnangul põhjustab taolist n-ö tagasihoidlikkust Venemaa geograafiline lähedus, mis pingeliste suhete tõttu muudab ajakirjanikud ettevaatlikuks ja mõjutab seeläbi kohalikku ajakirjanduskultuuri laiemalt. Samas nendivad teadlased, et ajakirjanduse soometumise taset on väga raske mõõta, kuna puuduvad objektiivsed hindamiskriteeriumid. Sestap võib teadlaste sõnul neutraalset kajastust põhjustada ka riigi meediasüsteemist tulenev loogika.
Neutraalse sümpaatia kasvatamine
Hjelm ja Vaher analüüsisid Eesti kajastust 69 Postimehe veebi- ja paberväljaandes ilmunud artikli põhjal. Teadlased toovad esile, et Postimehe ajakirjanikud kasutasid teema kajastamisel kaitsepolitsei pressiteadetest ülevõetud märksõnu nagu “röövimine”, “kinnivõtmine” ja “Venemaa poolele vedamine”.
Lisaks sellele räägiti peaasjalikult Eston Kohveri isikust, õhutades auditooriumi sümpaatiat. Teadlaste hinnangul sooviti Kohverist luua isegi omamoodi rahvuskangelast, kuna korduvalt mainiti, et tegemist on presidendilt aumärgi teeninud riigiametnikuga. Sisuliselt märgivad Hjelm ja Vaher, et Eesti meedia muutus riiklike ametiasutuste kõlakojaks.
Samas tuleb tõdeda, et online-ajakirjanduse ajastul on ajakirjanike töötempo üha kiirem, mistõttu peavad ajakirjanikud lähtuma kõige kiiremast ja kättesaadavamast teabest. Sellise operatiivse teabe allikas on just riigiasutuse pressiteade ning see võib põhjendada, miks Briti meediauurijad jõudsid selliste järeldusteni.
Jõesaar: mitte kõik ei ole ajakirjanikud
Tallinna ülikooli meediaõppejõu Andres Jõesaare sõnul saavad kriitiliste sündmuste kajastamisega hakkama eelkõige professionaalsed ajakirjanikud. “Aga kui võtta laiem pilt ehk inimesed, kes meedias tekitavad ja levitavad neid sõnumeid, ei ole sugugi kõik ajakirjanikud,” leiab Jõesaar.
Tema jagab online-meedias töötavad inimesed kahte gruppi: ajakirjanikud ja inimesed, kes lihtsalt vahendavad meediat. “Nad võtavad kuskilt info, tõstavad selle ümber, pakendavad natuke, kuid nad ei loo seda sisu. Ja siis on teised, kes sisuloomiseks tõesti panustavad, otsivad ja kontrollivad neid allikaid ning fakte. Seal on suur vahe,” toonitab Jõesaar.
Kuid ka "valgekraedest" ajakirjanikel napib aega oma tööd korralikult teha. “Nii võib juhtuda, et huvitavana tunduv tekst tõstetakse väikeste mugandustega oma väljaandesse ümber ja siis need kommunikatsioonitöötajad, kes selle teksti on kirjutanud, on astumas ajakirjanduse väljale ja seda üle võtmas,” selgitab Jõesaar.
Tema arvates on ajakirjanik homo economicus, kes vaatab, kuidas on võimalik ratsionaalselt oma ülesanne ära täita. Kui keegi kirjutab teksti valmis, mis näib suupärane või loetav, siis selle edastamine ongi Jõesaar sõnul ajakirjaniku ratsionaalne otsus.
Tallinna ülikooli meediaekspert aga toonitab, et kui ühest portaalist peab päevas välja tulema 200 või 300 lugu ja selle konveierlindi taga töötab kaks kuni viis inimest, siis see ei ole ajakirjandus.
Jaško: meie sõnum jäi peale
Valitsuse strateegilise kommunikatsiooni nõuniku Martin Jaško hinnangul oli Eston Kohveri kaasuse puhul oluline, et Eesti pool sai oma sõnumiga esimesena maha. “Meie sõnum ja narratiiv jäi mitte ainult Eestis, vaid ka rahvusvahelises meedias peale. Algusest kuni lõpuni,” toonitab Jaško.
Ta kinnitab, et ametiasutused räägivad ausalt ja nii palju kui võimalik. “Tundlikel teemade oleme seega ettevaatlikult avatud,” märgib Jaško. Just avatusega saab tema sõnul vähendada spekulatsioonide teket, mille levik hakkaks kiiresti riigiasutuste usaldusväärsust kahjustama.
“Teine oluline põhimõte on, et edastame vaid teadaolevaid asjaolusid ning nendel faktidel põhinevat selgitust. Me ei eelda, spekuleeri ega oleta, vaid järeldame ja tuletame,” selgitab Jaško. Ta lisab, et teine kord on oluline rahvusvahelise toe saavutamine, kuid see võib vajada teema avalikkuse pildis hoidmist.
Kohveri kaasuse puhul see Jaško hinnangul õnnestus. “Suur surve Venemaale saavutati nii meie diplomaatide erakordselt hea töö tulemusel, kuid kindlasti mängis siin rolli ka meedia, kes seda kõike järjepidevalt kajastas,” sõnab kommunikatsiooni nõunik.
Jaško rõhutab, et Eestis keegi tühja sõjatrummi ei tao ega õhuta seeläbi sõda. “Eesti inimesed on julgeolekuteemade Eesti meedias kajastamise praeguse mahuga rahul ja peavad seda parasjagu piisavaks. Detsembri keskel avaldab kaitseministeeriumi järjekordse riigikaitseteemalise avaliku arvamuse uuringu, mis kinnitab seda konkreetsete numbritega,” selgitab Jaško.
Ta märgib, et kriisisituatsioonis on Eesti ajakirjanik väga hea partner. “Eesti ajakirjanik on vastutustundlik, ta on objektiivne ja ta lähtub ajakirjanduseetika põhimõtetest ja palju rohkem polegi vaja. Need samad ajakirjanduse enda regulatsiooni raames kokkulepitud olulisemad asjad – kui ajakirjandus peab sellest kinni, on suurepärane. Riigil on roll rääkida ausalt ja mitte kahjustada julgeoleku huve,” leiab Jaško.
Kokkuvõttes nendivad ka Londoni kolledži meediauurijad Titus Hjelm ja Ülane Vaher, et teema politseerimine ja depolitiseerimine sõltub alati sündmuse olemusest, sisust ja kuidas ajakirjanikud seda tõlgendavad. Seejuures tõdevad teadlased, et Kohveri kaasuse kajastust ei juhtinud ideoloogiline ja geograafiline keskkond, vaid pigem kindla riigi auditooriumist ja ajakirjanduskultuuri tööpraktikatest lähtuv meedia loogika.
Kui võtta aluseks viimane väide, siis võib möönda, et kiir-ajakirjanduse ajastul võib ajakirjanduse vahetist neutraalset lähenemist põhjendada väga proosalise põhjusega – aega lihtsalt ei ole ja seetõttu tuleb jääda lootma kõige kiiremale teabeallikale ehk pressiteatele.