Meditatsioon ei vii tingimata stressi vähenemiseni

Viimastel kuudel on psühholoogiahuviliste ringkondades levinud kahe teadlase, Miguel Fariasi ja Catherine Wikholmi kriitiline arvamuslugu mediteerimisest ja “mindfulness”-tehnikatest – tuues välja vaimsete praktikatega kaasnevat pahupoolt ja võimalikke riske. Tartu ülikooli õppejõud ja Ambromed Kliiniku psühholoog Jorgen Matsi kommenteerib teemat.
Mediteerimine ja “mindfulness”-tehnikad on viimastel aastatel ka Eestis on jõudsamalt kanda kinnitanud, alates kasutamisest psühhoteraapia kontekstis kuni kõikvõimalike koolitusteni, kuidas neid kasutada spordis, töösuhetes, peresuhetes jms, new age pseudospiritualismini välja.
Farias ja Wikholm on ka värskelt välja antud raamatu “The Buddha Pill” autorid. Raamatus võtavad nad kokku erinevaid teadusuuringuid, mis sellel teemal tehtud ning jätkavad oma kriitilist joont.
Autorite arvamuslugu võib kergesti tekitada segadust, kuna see ühest küljest ei tee vahet erinevate vaimsete praktikate vahel ning teisest küljest konstrueerib justkui õlgmehikese: nagu oleks mindfulness ja meditatsioon hetkel laialdaselt peetud universaalselt headeks, õnne ja rahu toovateks “kõigeravimiteks”.
Esmalt mõistetest:
Mindfulness (eesti keeles: teadvelolek, teadlikolek, ärksus, kohalolu, meeletäius jpm – puudub üksainus selgelt enimkasutatav tõlge) tähendab tähelepanelikku hoiakut, kus tähelepanu on olevikul ning see tähelepanu on (võimalikult) hinnanguvaba. Sellist tähelepanu võib rakendada (või mitte rakendada) igas hetkes ja seega on see kõige puhtamal kujul täiesti struktureerimatu praktika.
Meditatsioonid on konkreetsemad harjutused, kus (enamasti taotletult mindful) tähelepanu suunamiseks on mingid juhised. Variatsioone on siin väga väga palju – alates iidsetest väga pikkadest ja reglementeeritud religioosse sisu ja eesmärgiga meditatsioonidest kuni psühhoteraapias kasutatavate lihtsate harjutusteni, millel ei pruugi olla muud sihti, kui anda inimesele kogemust oma tähelepanu juhtimisest.
Nõukogude hipide talvine meditatsioon Autor: Wiedemanni erakogu
Mis puudutab mediteerimist kui religioosset praktikat, siis inimeste kogemus selles ongi sada protsenti subjektiivne ja igasugused riskid võrdlemisi sarnased sellele, mis muudel sarnastel käitumistel.
Mindfulness ja meditatsioonid kui osa psühhoteraapiast ning igapäevasest rahulikumast, keskendunumast, paremast, õnnelikumast toimimisest on selgemini eesmärgistatud ning seega ka paremini subjektiks teaduslikule uurimisele. Nagu misiganes eneseparendamisvõtete puhul on ka siin teatud riske ning parim on rakendada mõõdukat ettevaatlikkust ning vajadusel teha seda vaimse tervise spetsialistidega (psühhiaatrid, psühholoogid) konsulteerides.
Näiteks ärevushäirete puhul võib meditatsiooniharjutustest saada osa häiret alal hoidvatest turvalisuskäitumistest. Ärevuse tõustes rahustab inimene end kiiresti mingi harjutusega ning ei õpi lõplikult enda ärevusega toime tulema. Tõsi, riskid on siin ilmselt oluliselt väiksemad võrreldes olukorraga, kus vaid ravimitega ärevushäiret ravides võib juhtuda samamoodi.
Meeleoluhäirete puhul võib mindful hoiak tõepoolest tõsta teadlikkust oma negatiivsetest mõtetest ja tunnetest. See on aluseks, et nendega oleks võimalik midagi edasi teha - näiteks õppida suhtuma nendesse neutraalsemalt.
Siit ilmneb ka hästi üks võimalikke karisid mindfulnessi ja meditatsiooniharjutuste kasutamisel psühhoterapeutiliste abivahenditena: ebarealistlikud ootused on oluline takistus saamaks seda kasu, mida võtted tegelikult pakuvad. Kui asuda rakendama mindfulness-meditatsiooni harjutusi ning samas mõelda oodatud õnnelikkusele või sisemisele rahule, siis see otseselt takistab nende harjutuste toimimist.
Osavam keskendumise suunamine olevikule, erinevate sisemiste tundmuste jälgimine - see võimaldab õppida ennast ja ümbritsevat paremini tundma. Seeläbi saab proovida uusi strateegiaid paremaks toimetulekuks olukorraga. Spetsiifilisematel harjutustel võib olla ka konkreetsemaid mõjusid - nt hingamisele keskendumine aitab tihti alandada hingamissagedust ja pulssi, söömisele keskendumine aeglustab söömist ning samas toob toidust saadavad aistingud tähelepanu keskpunkti jne.
Küll aga ei saa eesmärgiks olla absoluutse õnnelikkuse või rahu saavutamine või muredest või ärevusest vabanemine. Inimese psüühiline seisund on dünaamiline - muretsemine ja ärevus on normaalne meie elu osa ning õnnelikkus ning rahu on hinnangud, mis anname möödunud ajale.
Päris kindlasti on mindfulness harjutused võimaluseks õppida suunama oma tähelepanu ja emotsioone selliselt, et tekitada optimaalset keskendumist vajalikule sooritusele või misiganes eesootavale ülesandele. Samuti on kinnitust leidnud erinevad kasutusvõimalused psühhoteraapia kontekstis. Tõsi - me ei tea kaugeltki piisavalt sellest, miks, kuidas ja mis tingimustel sellised harjutused täpselt toimivad. Samuti ei tea me, kas on olemas veel efektiivsemaid psühhoteraapia komponente, mis ootavad (taas)avastamist.
Seni on mindfulness ja meditatsiooniharjutused üks lähenemine psühhoteraapia tööriistakastis. Nagu kogu psühhoteraapia kirju maastiku suhtes, tuleks ka siin jälgida, et kasutajate ootused oleks realistlikud. Alati tuleks arvestada, et inimesed on erinevad ning olla kursis pidevalt uueneva teadusuuringutest saadava infoga.
Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu ülikool