Saturni kaaslasel Enceladuse lõunapoolkeral  purskab ligi 90 jäävulkaani. Selle põhjal on oletatud, et taevakeha jääkatte all on peidus terve ookean. Täna ajakirjas Science ilmunud Enceladuse gravitatsioonikaart pakub sellele kinnitust. 

NASA Cassini on Enceladusest mööda lennanud 19 korda. Aastatel 2010-2102 tegi Cassini Saturni jäisest kaaslasest kolm möödalendu ja mõõtis kõikidel kordadel taevakeha graviatsioonivälja.

Planeetide ja nende kuude raskujõud mõjutab kosmoselaevade liikumist. Mäestikud ja suured veekogud tekitavad taevakehade raskujõus väikesi hälbeid ja see omakorda muudab kosmoselaevade kiirust. Seda saab Maa pealt mõõta. Kui Cassini kiirus muutub kasvõi sadakond mikromeetrit sekundis, püüavad NASA süvakosmose uurimisvõrgustiku radariantennid selle muutuse kinni.

Sel moel koostatud Enceladuse gravitatsioonivälja muutused lubasid välja arvutada kuu massi jaotumise. Andmeid analüüsinud uurimisrühma juhi Rooma Sapienza ülikooli astronoomi Luciano Iessi sõnul saab taevakeha lõunapooluse raskusjõu eripärasid tekitada ainult suur hulk vett.

Inimkeeli öeldes asub Enceladuse lõunapoolkeral suur järv. Veekogu sügavus on umbes 10 kilomeetrit ja selles on umbes sama palju vett kui USA ja Kanada piiril asuvas Ülemjärves – ligi 12 000 kuupkilomeetrit.

Tõenäoliselt tegutsevad ka Enceladuse kuulsad jäävulkaanid samas piirkonnas. Varem on leitud, et nende vesi sisaldab pea sama palju soola kui maised ookeanid.

See muudab 500-kilomeetrise läbimõõduga Enceladuse kõige tõenäolisemaks kohaks terves Päikesesüsteemis, kus võiks leiduda baktereid või muid elusolendeid.

Samuti annab see lootust, et jääaluseid veekogusid võiks leiduda ka teiste planeetide kaaslastel. Tõenäoliselt on vett Saturni suurima kaaslase Titaani pinnal ja Jupiteri kuudel Europal, Ganymedesel ja Kallistol. 

Paraku ulatub ainult Enceladusel ja Europal vesi taevakeha pinnakivimiteni. Just tolles piirkonnas võiksid toimuda elu tekkimist soodustavad keemilised reaktsioonid.