Kuidas võita vaenlasi ja mõjutada riike? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kuidas võita vaenlasi ja mõjutada riike?
Kujutage ette olukorda, kus näljane rebane valetab end taimetoitlaseks ja veenab kilpkonna juriidilise lepinguga oma kilbist loobuma. Kui tark loom vastu punnib, ilmuvad metsa ühtäkki suured televiisorid. Sealt paistab, et kilbita liigikaaslased on palju õnnelikumad ja suudavad isegi lennata...

Kujutage ette olukorda, kus näljane rebane valetab end taimetoitlaseks ja veenab kilpkonna juriidilise lepinguga oma kilbist loobuma. Kui tark loom vastu punnib, ilmuvad metsa ühtäkki suured televiisorid. Sealt paistab, et kilbita liigikaaslased on palju õnnelikumad ja suudavad isegi lennata...

Säärasele infotulvale alla vanduv kilpkonn heidab endalt kilbi, mis jääb ka tema viimaseks teoks. See Vene teadlase Sergei Rastorguevi näide kõneleb ilmekalt, kuidas mõjutustegevuse kaudu sundida vaenlast käituma oma tahtmist mööda. Seda, kuidas eri riigid on omavahelistes suhetes mõjutustegevust kasutanud, uuris kaitsepolitseiametis töötav Arnold Sinisalu oma veebruaris kaitstud väitekirjas «Mõjutustegevuse piirid rahvusvahelises õiguses».

Teema juurde tõmbas teda kümmekond aastat tagasi kerkinud küsimus, et miks põhjustavad mõned eestlastele teada ajaloofaktid ja tõsiasjad nii erinevaid tõlgendusi, kas või näiteks Venemaa poolt. Ilmselt on enamik lugejaid kursis propagandarünnakutega, kus ikka ja jälle väidetakse, et eestlased on natsid või fašistid.

Juristi taustaga Sinisalu jõudis end massimeedia toimemehhanismidega kurssi viies välja infosõja mõisteni, kuid see tundus liialt eksitavana. Mõjutustegevust seevastu defineerib ta  kui riiklike ja mitteriiklike institutsioonide poolt kasutatavat metoodikat, milles rakendatakse teatavaid strateegiaid ja taktikaid, et saavutada oma poliitiline, majanduslik või sotsiaalne eesmärk teise riigi või organisatsiooni suhtes.

Konventsionaalsed sõjapidamisvahendid jäävad seega välja, küll mahuvad meetodite alla propaganda- ja küberrünnakud ning eriteenistuste varjatud operatsioonid. Sinisalu toob näite lähiminevikust: «BBC kirjutas, et briti eriväed tulid tsiviilisikute vormis ja aitasid Liibüa ülestõusnuid. Siin ongi kohe küsimus rahvusvahelises õiguses, et kas nad on vaenlase võitlejad või mitte? Mis staatus neil on?» Sestap analüüsis uurija, millised piirid paneb mõjutustegevusele sõjaõigus, ÜRO harta ning rahvusvaheline kriminaalõigus.

Mõjutustegevus massimeedia ajastul

Kaasaja infokülluses ei jäta peavoolumeedia kasutamata võimalust tuua publikuni pilte ja videoid kõikvõimalikest konflikti- ning kriisikolletest. Õhtuti võib teleriomanik uudistest ikka näha näiteks Osama bin Ladeni verist keha või poomisnööri otsas Saddam Husseini.

Vanasti oli talumehel infoallikaks piibel ja kirik, mõnel jõukamal käis kodus ajaleht. Tänapäeval aga on üha rohkematel inimestel võimalik meediamaailmale ligi pääseda oma nutitelefoni kaudu.

Kas infoajastul on mõjutustegevus massimeedia kaudu palju laiemas mastaabis ja hõlpsamini korraldatav? «Kohati on inimesi lihtsam mõjutada, aga samas on neil, kes asja vastu huvi tunnevad, märksa lihtsam infot saada ja seda ka kontrollida. Aga üldiselt jah, masse on lihtsam mõjutada kui neile lihtsamini juurde pääseb,» vastab Sinisalu. Eeldades ja lootes, et inimsoo kasvav haridustase toob kaasa ka skeptilise mõtlemise säilimise. 

Möödunud kevadel mitmes Araabia riigis puhkenud rahvarahutused said osalt teoks tänu internetile, kus inimesed levitasid infot näiteks Facebooki ja Twitteri kaudu. Kodanikud tulid tänavatele ja senised võimukandjad sunniti taanduma.

Aga tehniline vahend ei anna veel kogu võitu, sest Sinisalu hinnangul pidi neis riikides olema juba varem mingi meelsus, mis leidis nüüd väljapääsu. «Sa ei saa tekitada massirahutusi riigis, kus sisemiselt on kõik korras ja inimesed on oma eluga üldjoontes rahul,» tõdeb ta. «Aga kui kuskil on tegemist diktatuuririigiga ja mingil hetkel see viimane piisk karikasse langeb, siis võivad küll vallanduda mingid sündmused.» Liblika tiivalöök Amazonases võib põhjustada orkaani Atlandi ookeanil, ütleb käibetõde.

Rahvusvahelises õiguses on jõuga ähvardamine ja jõu kasutamine, samuti sekkumine teise riigi siseasjadesse ning agressioon ÜRO hartaga keelustatud. Samas püüavad riigid ikkagi oma eesmärke saavutada, kasutades selleks diplomaatiat või mõjutustegevust. 2008. aasta Vene-Gruusia relvakonflikti eel valmistas Vene meedia rahvast pikalt sõjaks ette, maalides vaenlasest koletuid pilte. Kui avalik arvamus oli enda poolele kallutatud tõigaga, et Gruusiasse minnakse kaitsma seal elavaid Vene Föderatsiooni kodanikke, võisidki tankid lõpuks veerema hakata. Näiliselt oli kõik legaalne ja legitiimne ning rahvusvahelist õigust otseselt justkui ei rikutud.

Samamoodi käitusid Ameerika Ühendriigid Grenadas, okupeerides saareriigi 1983. aastal, tuues ettekäändeks oma kodanike kaitse. Sinisalu näeb siin suurriikide puhul teatud sarnasusi: «Kui üks kasutab mingit argumenti, mis on rahvusvahelises õiguses või suhetes kaheldava väärtusega, on alati oht, et ka mõni teine suurriik kasutab seda samal viisil ära.»

Kohtupraktika ootab arengut

Sinisalu toob väitekirjas välja, et sõjaõigus ei ole otseselt rakendatav mõjutustegevuse õiguslikuks reguleerimiseks, ehkki teatud sätted on sellele kohaldatavad ja need lähtuvad sõjaõiguse üldistest printsiipidest. Kuidas on aga lood rahvusvahelise kriminaalõigusega?

«On olemas kohtupraktika, mis võimaldab väita, et teatud raskematel juhtumitel, milleks on genotsiidile kihutamine, inimsusevastastele ja sõjakuritegudele õhutamine, saab füüsilisi isikuid vastutusele võtta ka mõjutustegevuse eest,» lausub Sinisalu. Samas on näiteks endise Jugoslaavia ja Rwanda tribunalide näitel tegu komplitseeritud lahenditega, sest kohtupraktika pole veel järjekindel. Väitekirja autor tõdeb, et oli rahvusvahelise õiguse suhtes algul väga skeptiline, kuid pigem tuleks olla skeptiline rahvusvahelise poliitika suhtes, mis toda õigust rakendab.

Üheks huvitavamaks leiuks väitekirja puhul peab Sinisalu teooriat, mis käsitleb status mixtus’t. «Sõjaõiguses on praegu valitsev paradigma, et on kas sõda või rahu. Mingit vahepealset seisundit pole ja see on kehtinud juba Cicero ajast,» sõnab uurija. «Ent on teooria, mille järgi on ka vahepealne seisund, kus enam pole rahu ja veel pole sõda, lihtsalt on selline hall tsoon.» Siingi on paslik meenutada Vene-Gruusia näidet, kus diplomaatilised suhted on siiani katkestatud ja mõlemad pooled süüdistavad teineteist. «Ei saa öelda, et oleks sõda, aga ei saa ka öelda, et oleks rahulik olukord sellises normaalses tähenduses.»

Kuidas võiks aga meediatarbija mõjutustegevust praktikas ära tunda? «Siin mõned aastad tagasi, aru saamata kust info tuli, sosistas keegi, et kohe-kohe devalveeritakse Eesti kroon ja Läti latt,» toob Sinisalu lihtsa näite. Aga on ka kentsakamaid. «Ühel kevadel avaldati kuskil venekeelses internetiväljaandes tekst, et Kirde-Eestis kuulutati uuesti välja Eesti NSV. Mõned meediaväljaanded korjasid selle uudise üles, see hakkas elama oma elu ja mõnigi sattus piltlikult öeldes paanikasse.» Seega tuleb alati kontrollida algallikaid ja suhtuda skeptiliselt emotsioone tekitavatesse «uudistesse».

Artikkel ilmus ajakirjas Universitas Tartuensis.


Toimetaja: Sven Paulus

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: