Roomajate ja inimeste vahel valitseb ürgne vihavaen

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Roomajate ja inimeste vahel valitseb ürgne vihavaen Autor/allikas: J. Headland
Madude ja inimese eellaste suhted olid keerukad.
Hirm madude eest ehk ofidiofoobia valdab paljusid mitte ainult looduses roomajat nähes. Hirmukrambi võib tekitada ka maofoto või koguni madudest rääkimine.

Selle põhjuseks peetakse tavaliselt iidset hirmu ohtlike mürk- või kägistajamadude ees. Kuid tegelikult on inimese suhted roomajatega olnud evolutsiooni jooksul palju keerulisemad, väidavad USA Dallase ning Cornelli ülikoolide uurijad.

Thomas Headland ning Harry Greene pakkusid ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences välja teooria, mille kohaselt on nii inimahvidel kui inimestel olnud madudega üsna pingeline suhe.

Antropoloog Headland elas koos perega mõnda aega  Filipiinidel. Seal puutus ta kokku kohaliku küttide-korilaste hõimuga, kelle liikmeid aeg-ajalt püütonite rünnakus surma sai.

Kuid ka inimesed ise pidasid hiigelsuurtele madudele jahti. Lisaks olid nad toidukonkurendid –nii püütonid kui jahimehed küttisid sõralisi ning ahve.

Headland intervjueeris kütte ning tegi kindlaks, et umbes neljakümne aastase ajavahemiku jooksul koges veerand hõimu meestest vähemalt korra hiigelsuure püütoni rünnakut.

Võrkpüütonid võivad kasvada ligi üheksa meetrit pikaks ning lapse või väiksema täiskasvanu kägistamine ja söömine ei valmista neile suurt vaeva. Inimesed hukkusid kuuel korral. Kord kägistas onni roomanud suur madu kaks väikelast.

Seega kogesid hõimuliikmed üsna tihti maorünnakuid.  Samal ajal jahtisid nad püütoneid ning sõid neid.

Headland võttis ühendust Cornelli ülikooli maoteadlase Harry Greene´iga, kelle käsutuses olid sarnased andmed Malaisia ning Indoneesia kohta.

Tuli välja, et inimesed, kelle elupaikades leidus suuri kägistavaid madusid, suhtusid roomajatesse üsna ühte moodi. Suuri madusid kardetakse, kuid võimalusel peetakse neile innukalt jahti. 

Samalaadsed suhted on roomajatega ka mitmel ahviliigil.

Paljud antropoloogid oletavad, et kiired ning hea varjevärvusega maod suunasid inimese eellaste nägemise evolutsiooni.

Inimlased pidid olema ettevaatlikud, et mitte mao saagiks langeda. Kahejalgsete  kasvav nutikus omakorda suunas madusid enda kaitseks uusi viise leidma.

Headland ja Greene järeldasid, et suure osa ajast on maod ja inimesed elanud surmavaenlastena.

Inimese poole kaldus võit üsna hiljuti, alles siis, kui kasutusele võeti metallist relvad.  Kuid mälestused ohtlikest roomajatest elavad siiani kõikide inimeste mälus.

 

Toimetaja: Piret Pappel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: