Inimasustuse laienemisel hakkab tööle looduslik valik. Seda väidavad Kanada uurijad, kelle kasutada oli põhjalik andmebaas nimega BALSAC.  Sinna on koondatud Quebeci provintsi rahvastikuandmed pea nelja sajandi jooksul.

Montréali ülikooli uurija Damian Labuda jälgis ühe piirkonna abielupaaride ja nende järeltulijate saatust aastatel 1686-1960. Kokku kasutas teadlane uurimuses ligi miljoni inimese andmeid.

Ajaloolise info abil lootis teadlane teada saada, kuidas mõjutavad rahvastiku kiire kasv ja territoriaalne laienemine inimese evolutsiooni ja asustusdünaamikat.

"Selgus, et kõige rohkem panustasid kohalikku geenifondi need pered, kes asusid esimestena uutele aladele elama. Neil oli rohkem järeltulijaid ning ka nende lastel oli palju lapsi," selgitas Labuda.

Tema sõnul kinnitas uurimus, et ka inimese puhul kehtivad nähtused, mida bioloogid on täheldanud palju lühema elueaga liikide puhul. Nimelt võivad madala esinemissagedusega geenialleelid hakata kiiresti levima, kui asurkond laieneb – liigi uude elupaika migreerumisel hakkavad levima esimeste ümberasujate haruldased mutatsioonid. Samuti avaldab mõju asutajaefekt –   uuele asurkonnale võib aluse panna vaid väike arv isendeid.

Geneetilised efektid ning inimese puhul ka koos sotsiaalkultuurilised tegurid selgitasid seda, miks esines uuritud piirkonnas keskmisest rohkem haruldasi pärilikke haigusi.

Labuda sõnul oli uuritud ajavahemik kogu inimese evolutsiooni arvestades väga lühike ja hõlmas vaid väikest piirkonda. Seetõttu oli raske tulemusi üldistada, seda enam, et ajaloos on küttide-korilaste ja põllupidajate rahvastikumuutuste dünaamika olnud erinev.

Kuid inimene on koloniseerinud üliedukalt suure osa planeedist. Võib arvata, et suur osa meie eellastest on liikunud kaasa populatsiooni laienemise lainetega. Labuda sõnul on tõenäoline, et mitmed inimese sigimise ja levimise iseärasused  võivad olla välja kujunenud just rände tingimustes.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.