Kas eestlaste Eestimaale tuleku teekond ja ajakava on tänaseks teada? Palju on räägitud Uuralite piirkonnas asunud soomeugrilaste algkodust, kust meie kauged esivanemad siia rändasid.

Mait Metspalu: Tegeleme sellega hetkel väga hoogsalt ja paistab, nagu ikka, et see on väga keeruline ja mitmetahuline küsimus. Inimesed on siia jõudnud mitme erineva lainena. Ehkki tänased eestimaalased ei tulnud siia kuskilt, näiteks Volga-Uurali piirkonnast, üheskoos ja ühel ajal, on mõned rühmad tulnud ilmselt ka sealtkandist.

Kui eesti rahva muuseumi avaüritusel mängitud etenduses kõlas mõte, et meie, eestlased, oleme kogu aeg siin olnud, siis on sellel tegelikult oma iva sees. Sellistena, nagu me siin praegu oleme, ei ole me siia kusagilt tulnud, vaid oleme tekkinud mitme geneetiliselt erineva rändelaine segunemisel siinsamas kohapeal.

Kui vaadata Euroopat laiemalt, siis tulid inimesed Euroopasse laias laastus kolme suurema rändelainena. Esimestena jõudsid Euroopasse kütid-korilased, kes tulid siia tõenäoliselt läbi
Lähis-Ida umbes 40 000 aasta eest. Teise, neoliitikumiaegse rändelainega saabusid põlluharijad, kes tulid samuti Lähis-Idast veidi vähem kui 10 000 aasta eest. Kui pikka aega vaieldi, kas Euroopasse jõudis ainult neoliitiline kultuur või tulid siia ka inimesed, siis tänaseks on selge, et tulid ka inimesed, ehkki Eesti aladele jõudsid neist vähesed. Kolmas, pronksiaegne laine, tuli tänaselt Lõuna-Venemaalt ja tõi kaasa nöörkeraamika.

Põhimõtteliselt on Euroopa rahvastik tekkinud nende kolme laine segunemisel, küll erinevates proportsioonides. Kui vaadata Eestit, siis näitab värske uurimus, mida me just praegu teeme, et meie genoomis on säilinud kõige rohkem küttide-korilaste komponente. Varaste põlluharijate geene on meis suhteliselt vähe ja see on üks selge eripära, mis siinse piirkonna inimesi iseloomustab.

Eestisiseselt näeme täna üsna selget geneetilist jagunemist sisemaiseks (kui maakonniti jaotada, siis Valga, Tartu, Võru ja Põlva) ning meresidusaks (ülejäänud maakonnad) Eestiks. Need nimetused tulevad arheoloogilise leiumaterjali ruumilisest struktuurist. Seega näeme, et selles osas käivad geenid ja arheoloogilised leiud ühte jalga.

Kuidas seda kõike eestluse konteksti asetada, on muidugi iseküsimus. Kui tehnoloogiad liiguvad, siis jäävad neist maha näiteks erinevad potikillud. Kui liiguvad inimesed, siis jätavad nad maha konte, kust on võimalik võtta DNA-d ja uurida, kuidas neis sisalduv geneetiline varieeruvus on tekkinud. Kõige keerulisem on lugu keeltega, sest seda, mis keelt inimene rääkis, ei saa ei geenidest ega pottidest kuidagi kätte.

Kuidas on tehnoloogiline areng tänaseks muutnud teadlaste suhtumist Darwini evolutsiooniõpetusse? Selle kohta saab lugeda novembri-detsembri Horisondis ilmunud intervjuus „Kes me oleme? Kust me tuleme?“.