Lääneriikides liigub religioossus üha enam traditsioonilistest religioossetest institutsioonidest väljapoole, võttes ka mitmesugused hübriid- ja varjatud vorme. Inimesed ei võta enam kasutusele eeldefineeritud religioosseid reegleid, vaid kujundavad elu jooksul oma spirituaalsuse ise, kusjuures uue vaimsuse (ingl k new spirituality) raamistikus on religioossed ja sekulaarsed sfäärid tihedalt põimunud. Püsiva religioosse pühendumise asemel on spirituaalsus valdavalt vajaduspõhine – inimesed pöörduvad esoteeriliste õpetuste poole mõne konkreetse häda korral või siis lihtsalt soovist ja võimalusest kogeda midagi uut.

Uibu vaatlebki uue vaimsuse keskkonda eelkõige kui üht allikat, mis pakub erinevaid kultuurilisi tööriistu nii maailma mõtestamiseks kui ka konkreetsete probleemide nagu haiguse või töökaotuse puhul abi ja toetuse saamiseks. Nende alternatiivide poole pöördutaksegi sageli just siis, kui senine maailmapilt või tavapärane ühiskondlik struktuur probleemidele lahendusi ei paku.

"Taolised kultuurilised tööriistad võivad olla nii abstraktsemad väärtused, tähendused, sealhulgas ka eksistentsiaalse maailmakorralduse kohta, aga ka näiteks spetsiifilised tehnikad või rituaalid näiteks "rahaõnne" kasvatamiseks või "aja maha võtmiseks"," kirjeldab Uibu.

Et taoliste õpetuste järgimine ei eelda püsivat kuulumist kogudusse või gruppi ning õpetused ise hõlmavad väga erinevaid valdkondi, on uut vaimsust väga keeruline määratleda või analüüsida lähtudes tavapärastest religiooni indikaatoritest nagu uskumused, kuuluvus ja religioossed praktikad. Uue vaimsuse tegeliku ühiskondliku ja kultuurilise tähenduse tabamiseks tuleb analüüsi kaasata ka neid, kel on ehk vaid mõningad uskumused ning üleüldine valmisolek õpetuste poole pöörduda.

Doktoritöös pakub Uibu välja mudeli, mis kaardistab inimeste valmisolekut või kalduvust kasutada uue vaimsuse keskkonnast pärit lahendusi.

"Õpetuste järgima hakkamine ei ole instrumentaalne tarbimine, kus otsus langetatakse puhtalt näiteks hinna või muu säärase "toote omaduste" alusel. Uue vaimsuse keskkonnas peetakse kõige olulisemaks isiklikku kogemust, mis kinnitab igaühele personaalselt õpetuse tõeväärtuse ja toimivuse," kirjutab Uibu. "Rolli mängib siiski ka laiem tähenduslik foon, mis loob valmisoleku ning tekitab "tõelisuse aura", mis paneb inimesi neid lahendusi-tehnikaid piisavalt usaldama, et neid ka ise järele proovida."

Uus vaimsus levib peamiselt interneti, meedia, raamatute toel, tavaline kasutajakogemus on võrgustike kaudu muutunud üha olulisemaks õpetuste kandjaks ja neile usaldusväärsuse loojaks. Individuaalseid valikuid tähtsustava religioossuse kandjana on mitteformaalsed ja virtuaalsed võrgustikud traditsioonilistest institutsioonidest (nagu kirik) isegi efektiivsemad.

Uurijate jaoks pakuvad uue vaimsuse praktikad mitmeid väljakutseid, kuna sageli ei ole isegi osalejatele endile selge, millise valdkonna alla mingi praktika kuulub. "Näiteks reiki energiatega ravimine või suuresti füüsilised-sportlikud tegevused nagu jooga ei seostu enamiku praktikute jaoks religioossete ega isegi mitte eksistentsiaalsete või pühalikkusele viitavate tähendustega," kirjutab autor.

Marko Uibu kaitses doktoritöö "Religiosity as cultural toolbox: a study of Estonian new spirituality" Tartu ülikoolis 7. novembril 2016. Teda juhendas TÜ religioonisotsioloogia vanemteadur Lea Altnurme, oponeerisid Helsinki ülikool dotsent Terhi Utriainen ja Tartu ülikooli professor Ülo Valk.