Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Paavian elas pea kolm aastat seasüdamega

Paavianid, keda uurimus ei puuduta.
Paavianid, keda uurimus ei puuduta. Autor/allikas: Derek Keats/Creative Commons

Paavianeid seasüdamega täiendanud ameerika ja saksa teadlased tõestavad, et nüüdisaegsete ravimite ja geenitehnoloogia meetoditega saab hoida ühe liigi organismi teise liigi elundit hülgamast pea kolm aastat. Tulevikus võiks liikidevaheline organisiirdamine pakkuda ajutist leevendust uut elundit ootavatele patsientidele.

''Kuna on küllaltki kindel, et me ei suuda veel suuda veel lähitulevikus organeid n-ö tünnis kasvatada, võiks teiste liikide elundite kasutamine praegust süsteemi täiendada. Eriti arvestades, et elundidoonorite puudus on tõsine probleem,'' sõnas katsetusi eestvedanud Muhammad Mohiuddin. Kuigi kudede kasvatamise vallas tehtavad edusammud on olnud viimastel aastatel märgatavad, võiks kseno-transplantatsioon jõuda teatud rakendustes tavapraktikasse kiiremini.

See ei tähenda, et valdkonda poleks kimbutanud oma probleemid. Näiteks leiduvad inimestele suhteliselt lähedase füsioloogiaga sigade genoomis pärilikkusaine järjestused, mis viivad inimeste ja teiste primaatide organismis surmavate veretrombide tekkeni. Täiendavaid probleeme tekitas immuunsüsteemi reaktsioon. Tüüpiliselt lõppes uue elundi saanud organismi ning organi vahel elu ja surma peale toimuv lahing minutitega.

Läbimurre saabus juba möödunud kümnendi alguses, kui teadlased leidsid võimaluse trombide tekkeni viiva geeni eemaldamiseks. Sea elundid funktsioneerisid primaatide organismis mitmeid kuid. Nüüd Mohiuddin toonast lahendust veelgi täiustanud ja otsinud lisaks abi uudsetest kitsama mõjuga immuunsüsteemi valikuliselt alla suruvatest ravimitest. Lisaks vere hüübimist põhjustava geeni rivist välja löömisele lisasid nad hüübimise takistamiseks sigade genoomi veel kaks inimese geeni.

Tulemuse proovile panemiseks ei asendanud töörühm paavianisüdameid transgeensete seasüdametega, vaid ühendas need lihtsalt loomade vereringega. Lisaks manustas Mohiuddin kolleegidega regulaarselt paavianitele verd vedeldavaid ja teatud immuunrakkude vahelist suhtlust takistavaid ravimeid. ''See töötas! Pidime igal kohtumisel teatama, et organeid pole hüljatud juba nii ja nii palju päevi,'' sõnas Mohiuddin. Nii asusid nad algseid katseid laiendama, et uurida, kas paavianite organism on uue elundiga juba kohanenud.

Paraku tähendas see mitmel puhul katse lõppu. Kuigi selgus, et aja möödudes võis organi hülgamise vältimiseks manustada immuunsüsteemi kontrolli all hoidvaid ravimeid üha vähem, olid need siiski hädavajalikud. Organismi anti-antikehadest puhastumine viis ka elundite hülgamiseni. Inimeste kontekstis tähendaks see, et teiselt liigilt pärineva elundi saanud inimene peaks võtma immuunvastust nõrgendavaid ravimeid terve oma elu. Seega võiks loomaelundid näha pigem ajutiste lahendustena, et pikendada vajadusel elundijärjekorras olevate inimeste eluiga.

Inimgeeniga täiendatud sea südamete keskmine eluiga ulatus enam kui 200 päevani, ühel juhul isegi 945 päevani. Kaks südant lakkasid löömast vähem kui 50 päevaga, teised kolm aga enam kui 200–500 päeva pärast operatsiooni.

Järgmise sammuna plaanib töörühm uurida, kas sama hea tulemuseni jõutakse ka juhul, kui transgeenne süda peab primaate ka reaalselt elus hoidma.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: