''Selleks, et isiku DNA profiil oleks määratav, peab tema DNA kogus selles proovis olema vähemalt viis protsenti kogu DNA-st. Kui ta jääb alla selle, siis tema DNA profiil ei tule sealt välja,'' selgitas pressikonverentsil Gunnar Tasa Eesti kohtuekspertiisi instituudist. Luubi alla otsustati võtta meessugukromosoom, mida leiab üliharvade eranditega vaid meeste genoomist. Proovis leiduvad Y-kromosoomid said olla vaid ründaja omad.

Samas ei rekombineeru poegadele pärandatav Y-kromosoom muna- ja seemneraku ühinemisel, kui teised kromosoomid vahetavad paarikaupa üksteisega samu pikki DNA lõike. Nii jääb see aja möödudes muutumatuks. Piisavalt kaugele minnes saaks seeläbi potentsiaalselt leida iga inimese Aafrikas elanud esiisa. Küll on aga erinevate haplotüüpide esinemissagedus muutunud muu hulgas loodusliku valiku ja geenitriivi tõttu. Uusi haplotüüpe on tekkinud ka mutatsioonide käigus. Enamik uutest variatsioonidest pole levinud siiski kuigi laialt.

Y-kromosoomi analüüsiga oli seotud esimene uurimist oluliselt edasi aidanud tulemus. Esimene kattuva Y-kromosoomi haplotüübiga mees leiti 15. novembril 2013. aastal. Sellest üksinda siiski ei piisanud. ''Ajapikku saades ja kogudes ja jätkates nende proovide kogumist selgus, et see ei olegi nii unikaalne. [...] Tänaseks on meil selliseid vasteid 11. Mille hulgast neid vasteid välja on tulnud, on circa 2800,'' nentis Ida prefektuuri kriminaalbüroo juht Tarvo Kruup.

Statistiliselt esineb kohtumeditsiini ekspertide ja Narva andmebaasil põhineva hinnangu kohaselt proovist leitud Y-kromosoomi haplotüüpi kõige enam ühel mehel 93st, mis annab esinemissageduseks 0,16 – 1 protsenti

Kahtlusaluste ringi kitsendamisel tuli appi mitokondriaalne DNA, mis paikneb rakke energiaga varustavates mitokondrites. Arvatava tapja mtDNA-d suudeti piisavas koguses eraldada 2014. aasta sügisel Austria laborisse saadetud karvafragmentidest. Kuna mitokondriaalset pärilikkusainet pärandatakse nii tütardele kui ka poegadele vaid emaliini mööda, kujutab see taas suhteliselt ainulaadset sõrmejälge.

Eesti biokeskuse ja Tartu ülikooli andmetel esines leitud mitokondriaalset haplotüüpi Eesti piirkonnas sagedusega alla ühe protsendi. Näiteks 360 isiku andmebaasis oli sellist isikut vaid üks. Suuremast venelaste andmebaasist leiti kuus isikut 2191-st, mis vastab 0,27 protsendile. ''Me lähtusime tegelikult kogu maailma nendest populatsiooniandmetest, mis üldse on kättesaadavad, ja võtsime kõige konservatiivsemad andmed, et mitte tulemust üle ilustada,'' selgitas Tasa ERR Novaatorile. Nii eeldati analüüsis, et haplotüüpi esineb kõige enam ühel isikul 365st.

Seega on kõige tõenäolisem hinnang, et mõlemad haplotüübid esinevad juhuslikult võetud mehel 1 : 93x365 ehk 1 : 33 945le. ''Statistikud lisavad sinna veel juurde usalduspiirid, sest iga uuring võib olla mingisuguseid vigasid sisaldav jne. Lõplik n-ö usaldusvahemikke arvestav tulemus on, et nende koosesinemise sagedus on piires 1 : 20 000 – 100 000,'' lisas ekspert.

Väikesele võimalusele vaatamata selgus, et sõelale jäänud 11st mehest esines leitud mitokondriaalset haplotüüpi kahel. Kasutada tuli sirgjoonelist deduktsioni. ''Meil oli kaks meest, kelle puhul me pidime kriitiliselt vaatama, kas need on need mehed, keda me otsime. Ühe me välistasime kohe, tema asus kontrollitaval ajal välismaal,'' sõnas Tarvo Kruup pressikonverentsil. Teine mees oli elanud Varvara lähistel ja mobiilsidefirma info näitas, et ta oli Varvara kadumise ajal samas piirkonnas.

Mehelt võeti DNA-proov 12. veebruaril 2014, kolm päeva hiljem võttis mees teadlikult üledoosi.