''Suurbritannia näitel oleme eelnevalt leidnud, et alkoholiaktsiisi tõstmise järel ei kergita edasimüüjad odavamate jookide hinda sugugi mitte nii palju, kui aktsiisimäära muutuse põhjal oodata võiks. Kallimad joogid muutuvad samas veel kallimaks. Mõnes mõttes võib öelda, et nad kompenseerivad sellega odavamate jookide arvelt saamata jäävat tulu,'' nentis professor.

Esmalt tuleks aga võrrelda Suurbritannia ja Eesti aktsiisisüsteemide erinevust. Eestis on hetkel õlle ja kange alkoholi aktsiisimäär seotud selle etanoolisisaldusega ruumala ühiku kohta, kääritatud jooke ja vahetooteid maksustatakse nende mahu järgi. Näiteks 5% õlle korral tuleb maksta saja liitri pealt aktsiisi 41,5 eurot, saja liitri veini korral 111,98 eurot. Kanguse järgi maksustatakse alkohoolseid jooke ka Suurbritannias, vahemikud on aga laiemad – näiteks iga saja liitri 5% õlle pealt tuleb aktsiisi maksta 116,5 eurot. Sama peaks tegema ka 7% õlle korral.

Kohtutrall
Lahenduseks võiks Sheffieldi ülikooli teadlaste sõnul olla alkoholile miinimumhinna seadmine. Teisisõnu ei tohiks alkohoolse joogi hinda langetada lähtuvalt selles leiduvatest alkoholiühikute hulgast alla ühiskonnale vastuvõetava piiri. Meetme rakendamist on viimastel aastatel kaalutud mitmetes Euroopa Liidu liikmesriikides. Lakmuspaberiks võib osutuda Šotimaa, kus hakati Meieri sõnul vastava plaani üle tõsiselt arutlema juba aastatel 2008. aastal. Vastav seadus võeti vastu 2012. aastal. ''Alkoholitööstuse esindajad vaidlustasid selle aga koheselt kohtus, esmalt Šotimaal ja siis juba Euroopa Õiguskohtus, süüdistades valitsust vabakaubanduse põhimõtete rikkumises,'' meenutas Meier.

Möödunud aasta lõpus avaldatud otsuses nõustus Euroopa Õiguskohus, et miinimumhind piiraks oluliselt turgu ja samase tulemini võiks jõuda teiste maksude abil. Samas rõhutati aga selles, et lõplik vastutus peab jääma vastavates küsimustes riiklikele kohtutele. Kohalikke olusid tundes peaksid need suutma paremini otsustada, kas rahvatervist saab parandada traditsiooniliste meetmete abil või tuleb abi otsida uudsetest lahendustest, sh alkoholile miinimumhinna kehtestamisest.

Paradoksaalsel kombel tervitasid otsust nii alkoholitööstuse esindajad, Šotimaa valitsus kui ka rahvatervise edendamisega pühendunud organisatsioonid. Šotimaa kava ei lähe küll otseselt vastuollu Euroopa Liidu seadustega, kuid otsus saatis alkoholitööstuse hinnangul selge sõnumi, et seda peaks kaaluma vaid alternatiivide puudumisel. Teisisõnu, lõpptulemus on endiselt lahtine. Piirkondlik kohus kuulab osapooled esialguse kava kohaselt ära käesoleva aasta juunis. Protsessi käigus esitletakse ka värskemat erinevate alkoholipoliitikate mõju käsitlevat teaduskirjandust.

''Tegelikult on vastava seadusloomega tegeletud ka Walesis, Inglismaal ja Põhja-Iirimaal. On küllaltki tõenäoline, et kui kava Šotimaal läbi läheb või läbi kukub, lähevad nad sama teed. Viimase korral ei proovita seda mujal ilmselt niipea.''

Kuid isegi juhul, kui Šotimaa kohus valitsuse poolt pakutud miinimumhinna plaani toetaks, pole kindel, et asi sellega lõpeb. Kuigi Šotimaa kontrollib kohalikku tervishoiupoliitikat, on alkoholi maksustamine kui selline keskvalitsuse kätes.

Miinimumhinna võlud
Käesoleva nädala alguses avaldas Meier oma Sheffieldi ülikooli kolleegidega ajakirjas PLOS Medicine töö, milles käsitles nelja erineva alkoholi hinda mõjutava poliitika mõju. Võrdlusmomendi loomiseks selgitas Meier kolleegidega keeruka mudeli alusel välja, mida peaks tegema Suurbritannias alkoholist põhjustatud surmade hulga vähendamiseks 4,3 protsendi võrra. Lisaks miinimumhinnale vaadeldi alkohoolsete jookide nende etanoolisisalduse alusel maksustamist ning USA-d ja mitmeid Aafrika riike iseloomustava müügi- ja toote hetkehinnast sõltuva maksu kehtestamist.

Suurbritannia oludes osutus kõige tõhusamaks alkoholi ühikutele miinimumhinna seadmine, millele järgnes joogi kangusest lähtuv lisamaks. Soovitud tulemi saavutamiseks tuli maksusüsteemi muus osas täiendamata tõsta kõigi alkohoolsete jookide hinda 13,4 protsendi võrra; asendada maksusüsteem mudeliga, kus oleks ühe alkoholiühiku (8g absoluutset alkoholi) hind 0,28 eurosenti; või seada muus osas praegusega süsteemiga jätkates ühe alkoholiühiku miinimumhinnaks 63 senti.

Pooleliitrise 5% õlle eest tuleks viimasel juhul välja käia vähemalt 1,28 eurot, mida on ligikaudu 20 sendi võrra rohkem kui odavam ''joodav'' õlu. (*Hinnang põhineb kahe Londonis elava magistrikraadiga tudengi ja ühe doktorandi arvamusel).

ERR Novaator käis kahes Eesti ketipoes, et uurida, kas
odavamate alkohoolsete jookide hind on tõepoolest madalam,
kui võiks oodata kehtivate aktsiisimäärade põhjal ja millisel
kujul oleks kõige kulutõhusam hankida joogikõlbulikku etanooli.

Professori hinnangul on tulemused ootuspärased. Lihtne maksutõus mõjutab riskirühma ehk probleemseid madalama sissetulekuga inimesi vähem. Osaliselt eeltoodud edasimüüjate kartusest kaotada hinnatundlikemaid tarbijaid. ''Keskmise ja kõrgema sissetulekuga tarbijad ei jäta aga isegi nende poolt eelistatud lemmikjookide hinna tõustes neid ostmata. Miinimumhind puudutaks seevastu eeskätt neid, kelleni on muidu raske jõuda. Neil poleks muud valikut, kui oma tarbimist vähendada,'' sõnas Meier.

Kuigi mudeli alusel vähendaks nii kanguspõhine maks kui ka miinimumhind rohkelt alkoholi joova elanikkonna hulgas suremust laias laastus sama palju – vastavalt 6,1 ja 7,8 protsenti – võttes eeskätt sihikule kangemad ja odavamad joogid, rõhuvad need professori sõnul erinevatele aspektidele.

''Kanguspõhine maks toob raha riigieelarvesse, mitte kaupmeestele. Miinimumhinna arvelt lõigatav kasu läheks aga edasimüüjatele ja tootjatele.''

Nõnda võiksid viimased suhtuda sellesse mõneti positiivsemalt. Isegi kui müüdava alkoholi kogus selle arvelt väheneb.

Igal juhul ei võta praegune maksusüsteem Meieri hinnangul piisavalt sihikule probleemsel määral alkoholi tarbivat madalama sissetulekuga elanikkonda. Näiteks vähendaks analüüsi kohaselt senise aktsiisi tõstmine madalaima sissetuleku ja kõige rohkem joovas kvintillis aastas tarbitavate alkoholiühikute hulka 107, miinimumhinna kehtestamine aga 372 võrra. Näitajad on võrreldavad vastavalt 43 ja 149 pooleliitrise 5% õllega.

Ainult mudel?
Ajakirjas PLOS Medicine ilmunud töö kriitikud võivad viidata, et tegemist on vaid mudeliga, mille paikapidavus on reaalses maailmas küsitav. Meier sellega ei nõustu. ''Muidugi võib sellel olla andmete nappusest tingitud puudusi, kuid enamik kriitikast, mida seni kuulnud oleme, lihtsalt ei päde. Näiteks väidab alkoholitööstus, et see ei põhine pärisandmetel. See on jama! Sa peaksid nägema, kui palju me neid sellesse sisse söödame,'' sõna professor.

Viimase kaheksa aasta jooksul on mudeli lihvimiseks erinevate rahastusmehhanismide kaudu eraldatud ligikaudu 3,1 miljonit eurot. Täiendustega kaasnevalt ei võimalda see tänaseks hinnata vaid erinevate maksupoliitikate mõju, vaid aimu saada ka teiste alkoholi tarbimiseks rakendavate programmide ja müügipiirangute võimalikust tulemuslikkusest.

''Erinevaid detaile ja muutujaid on päris palju. Näiteks saame maksupoliitikas tehtud muudatuste tõttu muutunud alkoholi tarbimise mustrite alusel omakorda analüüsida, kuidas mõjutaks see 43 alkoholiga seonduva tervisehäda esinemissagedust erinevates demograafilistes rühmades. Sellest lähtuvalt on võimalik hinnata näiteks tervena elatud eluaastate, haiguspäevade arvu ja hädade leevendamiseks kuluva raha näol võimaliku majandusliku kasu ja kahju ulatust,'' selgitas Meier.

Professor rõhutas, et andmete nappusest lähtuva suurema määramatuse korral mängitakse läbi mitmeid erinevaid stsenaariume, et uurida erinevat eelduste mõju või kasutatakse kõige tagasihoidlikumat hinnangut. ''Ma usun, et mitte keegi taha põhjendamatult öelda, et millelgi on fantastiline mõju, sest see õõnestaks tulevikus meie usaldusväärsust,'' lisas Meier.

Suurbritanniast kaugemale
Seetõttu toob ta ka esile, et sama maksustamissüsteemi kasutamine ei anna igas riigis täpselt samu tulemusi. ''Poliitika mõju sõltub alati täpsest alkohoolsete jookide hinnast, tarbijaeelistustest, elanikkonna demograafilistest eripäradest jne. Erinevates kohtades on ajalooliselt odavamad ja kallimad erinevad joogid. Erinevusi leiab ka kõige enam probleeme valmistavates tervisehädades, ent seal ei tule ette muidugi nii suuri erisusi kui joogikultuuris,'' sõnas Meier.

''Üldistavalt võiks öelda, et ükskõik mis süsteem, mis alkohoolsete jookidega kangusega ei arvesta, tervisealast ebavõrdsust tegelikult ei vähenda.''

Mida peaksid seega tööst järeldama teised riigi sh Eesti? Professori sõnul on lihtne järeldada, et taoliste uuringute põhjal saab öelda midagi erinevate poliitikate suhtelise mõju kohta ehk kui palju ühest või teisest meetmest kasu oleks. ''Ent olen piisavalt julge ütlemaks, et oleksin üllatunud, kui jõuaksime mujal hoopis teistsuguste tulemuse ja tervislikku ebavõrdsust aitaks järsku vähendada hoopis müügimaks või Suurbritanniale sarnaneva meenutava maksusüsteemi alusel aktsiisi kergitamine,'' leidis professor.