Professor Irja Lutsar aastapäevakõnes: miks kujundavad teadmistepõhises Eestis arvamust nõiad, selgeltnägijad või alternatiivmeditsiini esindajad? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Professor Irja Lutsar Tartu ülikool aulas Eesti Vabariigi 98. aastapäeva kontsertaktusel.
Professor Irja Lutsar Tartu ülikool aulas Eesti Vabariigi 98. aastapäeva kontsertaktusel. Autor/allikas: Andres Tennus

Eesti Vabariigi 98. aastapäevale pühendatud kontsertaktusel Tartu ülikooli aulas kõneles meditsiinilise mikrobioloogia professor Irja Lutsar ühiskonna teaduspõhisusest.Ta küsis, miks kujundavad teadmistepõhises riigis arvamust ennustajad, nõiad, selgeltnägijad või alternatiivmeditsiini esindajad. Muu hulgas spekuleeris ta, mis juhtuks siis, kui mikroorganismidele anda nii teadlaste kui ka rahastajate roll.

Täna, Eesti Vabariigi 98. aastapäeval oleme jõudnud olukorda, kus nii siit kui sealt kostab muret, et kas sellist Eestit me tahtsimegi ja et see, mis meid siia on toonud, ei vii enam edasi. Samas on ju tõde seegi, et nii hästi kui praegu pole eestlased ajalooliselt kunagi elanud, ja maailm pole kunagi nii kergelt koju kätte tulnud ega vaid hiirekliki kaugusel olnud.

Meil endil tuleb otsustada, kas edasine sõltub pelgalt jõust ehk Eesti riigi sõjalisest võimekusest, või pigem meie ajudest. Me ei tohi unustada, et Eesti on kaks korda vabaks saanud tänu oskuslikele, haritud ja tarkadele läbirääkijatele ja mitte edukale sõjategevusele. Annaks jumal, et niisugusi läbirääkijaid enam tarvis ei lähe, aga valmis tuleb olla.

Eestlased on alati teadnud, et väikeriiki aitab mõistus, aga mitte jõud. Oli ju meie rahvalugude igati positiivne ja austustvääriv Kaval-Ants ka mingis mõttes teadlane, kes püüdis asju analüüsida, optimaalsemaid lahendusi leida, neid ellu rakendada ja siis nende otsuste tulemusel enda ja ka teiste elu paremaks muuta. Tundub, et vähemalt niikaua kui Eesti riik nii rahvaarvult kui ka territooriumilt oluliselt suuremaks ja võimsamaks ei muutu, on ainuvõimalik tee edasiseks eksisteerimiseks targad inimesed ja teaduspõhised otsused. Kui palju teaduspõhisust ja ratsionaalsust me näeme oma igapäevaelus on aga sageli küsitav.

Targad inimesed tulevad heast koolist ja oma hariduse ja kooli üle võime tõesti uhked olla. Eesti õpilased on maailmas esirinnas PISA testide teostamises ja seda sõltumata kas tegemist on suurlinna eliitkooli või väikelinna tavakooliga. Veelgi enam paljud tublid eestlased on edukalt läbi löönud maailma tippülikoolides ja vastutusrikastel töökohtadel. Sageli ei julge me tunnistada, et see kõik viitab Eesti kooli- ja ülikoolihariduse kõrgele kvaliteedile, milles kõige olulisemat rolli mängivad väga head õpetajad mitte aga detailideni disainitud koolihooned. Ja ometigi, näitas kooliõpilaste hulgas läbiviidud rahvusvaheline küsitlus võimalikest elukutsevalikutest, et vaid umbes 10 protsenti Eesti õpilastest unistas õpetaja elukutsest samas kui vastav number Lõuna Koreas oli 50 protsenti.

Õpetaja lapselapsena võin öelda, et vastupidiselt praegusele oli veel 40-50 aastat tagasi vähemalt igavates väikelinnades õpetaja või õppejõu amet igati hinnatud ja austatud. Kas mitte meie pidev Eesti hariduse reformimine ja õpetajate (ma mõtlen siinjuures ka õppejõudude) pidev kriitiline hindamine ja arvustamine pole üheks põhjuseks õpetajakutse ebapopulaarsuses. Katsuks edaspidi oma õpetajaid hinnata ja austada.

Kui meil on hea haridus, siis peaks see iseenesest tähendama teadus- ja teadmistepõhist riiki. Avagem aga televiisor kõige magusamal vaatamisajal ja me näeme ekraanilt pigem ennustajaid, nõidasid, selgeltnägijad või alternatiivmeditsiini esindajaid, mitte aga teaduspõhisust või tippteadlasi. Pole siis ka ime, et Eesti inimesed usuvad ravimeetoditesse, mille toimet pole keegi kunagi tõestanud ja suhtuvad skeptiliselt vaktsiinidesse, mis on nii uuringutes kui ka praktikas osutunud väga tõhusaks vahendiks haiguste vähendamisel ja likvideerimisel. Mis või kus asjad viltu läksid?

Kas pole järjest paremaks muutunud elu ja sealhulgas ka meditsiin ise loonud olukorra, kus inimeste ootused ületavad olemasolevaid võimalusi. Me ei taha, aga peame aktsepteerima, et meditsiin ei muutu kunagi kõikvõimsaks ja alati jäävad eksisteerima miksid, millele vastused puuduvad.

Ühiskond ootab teadlastelt, et need oskaksid ette näha, kuidas üks või teine protsess tulevikus kulgeb, selgeltnägijatele see ju probleemiks pole. Ennustamine või moodsa sõnaga modelleerimine on tänamatu töö nii siis, kui see põhineb pelgalt kohvipaksu pealt lugemisel, kui ka siis kui selle aluseks on teaduslikud avastused. Veel praegu heidetakse teadlastele ette, et miks viimane gripipandeemia polnud nii laiaulatuslik ja traagiline kui esialgsed mudelid näitasid. Kas see on siis tõesti tragöödia, või kas see räägib vastu teaduspõhisusele? Kindlasti mitte. Samas aga viitab see asjaolule, et meditsiiniteadus on kaugel ideaalist ja ruumi paranemiseks jätkub.

Rääkides teadusest 21. sajandil ei saa ei mööda ega ümber rahast. Eestis on järjekordse reformi tulemusel võetud suund rahvusvahelise mõõtmega, mida iganes see tähendab, tippteaduse ja tippteadlaste rahastamisele. Kindlasti ei vaidle keegi sellele seisukohale vastu. Samas aga, kas nn mitte-tippteadus ja kodumaiste probleemide lahendamine ei peagi olema teaduspõhine ega seega rahastatud saama?

Kui tippteaduse rahastajaid on maailmas palju, siis kohalike probleemide lahendamisel on Eesti riik sageli üksi. Kas tipu poole tungimsel oleme ära unustanud, et ükski tipp ei seisa püsti ilma aluseta, samas kui alus püsib püsti ka ilma tiputa. Ehk on siin mõtlemise koht?

Ma ei usu, et suurriikide saadikud juhiksid riigikogu tähelepanu asjaolule, et miks eestlased pole Nobeli preemiat saanud või kuule lennanud, samas kui Eesti võimetus tulla toime HIV infektsiooniga häirib lisaks meile endile rahvusvahelist kogukonda ja mõjutab nii Eesti majandust kui reputatsiooni. Diskuteerimist vajaks kas pelgalt tippteadusele panustamine tagab Eesti teadlaskonna vajaliku järelkasvu, eriti kui raha ülikoolidest mööda liigub või kas Eesti teadlaskonda saab pelgalt välismaal välja õpetada.

Eksperdid juhivad meie tähelepanu asjaolule, et Eestis on doktorikraadiga inimesi üleliia. Kas tõesti ja millele see väide põhineb?

Küll aga peab tunnistama, et meie arusaam doktorikraadi tähendusest on muutunud. Tänapäeval ei peaks doktorikraad tähendama pelgalt akadeemilist karjääri või professuuri kõrgkoolis. Doktorikraad on haridus kõrgeimal tasemel, kus süvendatud teadusõpe annab meile võimaluse ümbritsevate protsesside analüüsimiseks ja uute lahenduste leidmiseks. Nutikat ja edukat Eestit ei saa ju kuidagi juhtida ilma niisugusi teadmisi ja haridust omamata.

Tegelikult aga vist ikkagi saab või vähemalt püütakse. Heites vaid põgusa pilgu riigiametitele ja riigiametnikele või uuringutega tegelevatele firmadele ja ekspertidele, ei jää küll muljet, et seal doktorikraadiga inimeste üleküllus valitseks. Pigem on neid ikka puudu ja kõvasti puudu. Nii nagu tervist nii ei ole ka haridust või haritust kunagi nii palju, et enam juurde lisada ei saaks. Pigem on see suhtumise või siis ka enesekaitse küsimus.

Teadlane peaks olema vaba oma teadustöös samas aga teenima ühiskonna huve. Ühiskond eeldab, et teadlane mõtleb välja probleemi ja otsib siis ise ka lahenduse. Kas see ei tundu kummaline?

Teadusest ja teadlastest oleks rohkem kasu kui probleemi esitaks ühiskond ja lahendus jääks teadlaste leida. Usun, et nii mõnedki meist on olnud dilemma ees – kas loobuda oma ideedest ja tegelda sellega, mida on otsustatud rahastada või jätkata võitlust niikaua kui kellegile ka sinu ideed rahastamisväärilised tunduvad.

Teaduses nagu igas teiseski elu valdkonnas on moevoolud, mille esilekerkimist ja kulgu on sageli raske seletada. Teadlase dilemmaks on, kas minna moevooluga kaasa või jääda oma ideedele kindlaks vaatamata sellele, et esimene tee teisest lihtsamaks osutub. Meditsiinivallast võib tuua rohkelt näiteid, kus mingid suunad või meetodid või uskumised esile kerkivad, ning kui kiiret edu või läbimurret ei tule, siis need suunad ka hääbuvad, et siis mõne aja pärast veidi uuendatud kujul ja uue põlvkonna teadlastele ennast jälle ilmutada.

Elame huvitaval ajajärgul, kus oluline on kogu aeg pildil olla, ükskõik missuguses eluvaldkonnas sa ka ei tegeleks. See on viinud olukorrani, kus piir briljantsete ja innovaatiliste ideede ja pildilolekut tagava publitsismi vahel muutub järjest hägusemaks. Ülemaailmne aga ka Eesti ajakirjandus otsib intriigi ja seda on teadusliku publitsismi valdkonnast kerge leida.

Viimasest ajast paneb kõiki pead vangutama tähelepanu, mille osaliseks on saanud Zika viirus. Viirus, mis on ammu tuntud, kuid raskeid haigusi vastupidiselt tema lähisugulastele nagu Dengue või Chikingunja viirusele, ei põhjusta. Ja ometigi pole Zika viiruse uurimiseks ja ennetamiseks ei raha ega energiat kokku hoitud ja seda maailma tipptasemel. Teadlastele teeb see ainult rõõmu. Kui Zika viirus osutubki nii süütuks kui siiani on arvatud, siis vähemalt terve rida teisi probleeme saab ehk selle rahastuse ja tähelepanu valguses ära lahendatud. Rahastajatel ilmselt raha jätkub. Meil teadlstena jääb loota, et jätkuks vaid tarkust antud olukorda ühiskonna ja teaduse hüvanguks ära kasutada.

Ja lõpetuseks mikrobioloogina tahaksin spekuleerida kuidas tänapäeva keerulises inimmaailmas tegutseksid mikroorganismid kui neile anda nii teadlaste kui ka rahastajate roll. On ju mikroorganismidel miljardite aastate pikkune kogemus, kuidas keerulistes ja ebasoodsates tingimustes ellu jääda.

Mikroobid teaduse administraatoritena väldiksid kindlasti pidevat muutmist ja reformimist, välja arvatud olukorrad kui see just hädavajalik ei ole. Mikroobid teavad, et pidevad muutused nõuavad palju energiat ja energiat tuleb säilitada olulisemateks tegevusteks nagu seda on näiteks liigi säilitamine.

Mikroobid teadlastena ei tormaks asjatusse ja mõttetusse võitlusesse, vaid vastupidi sattudes ebasoodsatesse tingimustesse viiksid nad oma ainevahetuse, muud neil suurt ei olegi, ja tegutsemise minimaalsele tasemele ja jääksid rahulikult paremaid aegu ootama. Nad teavad, et kunagi need paremad ajad ikka tulevad ja selleks tuleb ennekõike ennast ja oma liiki säilitada.

Mikroobid teadlastena teaksid ka, et koostöö, ja mitte üksteise hävitamine viib edule. Nii gripiviirus kui ka stafülokokk teavad, et kumbki üksinda poleks nii edukas inimese kahjustamisel ja iseenda elu parandamisel kui nad on seda koostöös suudavad kasutades ära teineteise tugevusi ja ületades nõrkusi.

Mikroobid rahastajatena ei panustaks kunagi vaid mõnele üksikule kuigi väga populaarsele ideele või pelgalt hetke superstaarile. Mikroobid teavad, et kuigi enamuspopulatsioonid paistavad hetkel tugevamad ja elujõulisemad, on nad aga olukorra halvenedes või rasketes tingimustes kergemini haavatavamad. Nii näiteks juhtub antibiootikumtundlike bakteritega. Ellu jäävad aga hoopis antibiootikumresistentsed mikroobid, need on need ebapopulaarsed olendid, kes on muteerunud ja keda tundlikud organismid on kogu aeg represseerinud. Kas pole kummaline, et lõppude lõpuks määrab liigi säilimise mitte edukate väljapaistvus vaid vähemuspopulatsioonide vastupidavus.

Ehk on meil inimestena midagigi mikroobide kogemustest kõrvade vahele panna. Mikroobidel kahjuks, või üllatavalt, pole ei kõrvu ega ka midagi nende vahel ja ometigi on nad miljardeid aastaid hakkama saanud.

Ja lõpuks vastus ka paljuesitatud küsimusele - kas sellist Eestist me tahtsimegi. Olen sageli mõelnud kuidas sellele küsimusele vastaks minu vanaisa, kes noore mehena täna 98 aastat tagasi vabadussõjas võitles. Oma vanaisa pole mina kunagi näinud. Tema elutee, nii nagu paljude minu põlvkonna laste vanaisade/vanaemade elutee katkes või katkestati 1942 aastal kusagil Venemaal. Seega pean ma ka tema vastust samuti nagu mikroobidegi käitumist spekuleerima.

Usun, et minu vanaisa oleks tänase Eesti Vabariigiga suures plaanis rahul olnud. Samas oleks ta aga öelnud, et mitte rahulolu vaid konstruktiivne rahulolematus on need mis edasi viivad ja oleks ilmselt meile kõigile just viimast soovinud.

Mina omalt poolt soovin kõigile rohkem teamistejanu ja teaduspõhist Eestit, julgust olla erinevad, oskust näha suurt pilti ja mitte takerduda pisiasjadesse. Ilusat Eesti Vabariigi 98. aastapäeva!

Eesti vabariigi 98. aastapäeva kontsertaktus Tartu ülikoolis:

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: