Mida arvavad teadlased ''Tujurikkuja'' paroodiast? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ekraanitõmmis.
Ekraanitõmmis. Autor/allikas: ERR

Kas “Ei ole üksi ükski maa” “Tujurikkuja” paroodia suurendab sotsiaalset sidusust või vastupidi, lõhestab ühiskonda veelgi? Milline mõju võiks paroodial olla? Mille üle on eetiline ja mille üle on ebaeetiline nalja teha? Oma arvamuse ütlevad välja Tartu ülikooli teadlased.

Tartu ülikooli rahvusvahelises blogis sõna saanud teadlaste arvamused “Ei ole üksi ükski maa” paroodia kohta:

Mare Ainsaar, TÜ sotsiaalpoliitika vanemteadur:

Mare Ainsaar. (Foto: Postimees/Scanpix)

Laul torkab ja peabki torkama. See on süst, mis võib haiget teha, aga samas peaks ravima. On inimesi, kes ei saa aru, et miks torgatakse, võib olla inimesi, kes ei saa üldse aru, et süsti tehti ja on mõned, kes rõõmustavad, et torgati, sest on lootust ravile ja tervenemisele.

Mis laul see on, selles osas on vist küll rahvas jaotunud mitmesse leeri, aga see on pannud vere keema ja see oligi ju laulu mõte, sest vaevalt, et lauljad lootsid nende etteaste päriselt ära unustatamist.

Tervenemiseks on siiski vaja alustuseks tunnistada, et oleme eestlased, kes elaksid hea meelega päris ihuüksi oma maal, kuigi kõik, kes mäletavad laulu originaali teavad, et see räägib sellest, kuidas üksi ei ole hea ja koosolemises võib olla jõud.

2015. aastalõpu laulu lüürika ütleb, et sellel maal elavad sallimatud nii enda kui teiste vastu, naabrit vihkavad, vihkamisest toituvad ja rassismi viljelevad inimesed, kelle meelest võiks olla piirid kindlalt kinni, vähemalt Eestimaa poole.

Kas laul lõhestab ühiskonda veelgi, on küsimus sellest, kas süst teeb keha haigemaks või aitab tervendada.

Kui keha pole lõplikult haige, võiks üks irooniavaktsiin aidata pikas perspektiivis terveneda. Paljude tundlike teemade arutelu on ikka viinud inimesed algselt mitmesse leeri, aga andnud võimaluse ja põhjuse ka nende asjade üle sügavamalt järgi mõelda ja aidanud kaasa kiiremale tervenemisele.

Daniel Sävborg, TÜ skandinavistika professor:

Daniel Sävborg. (Foto: Andres Tennus)

Seda laulu on eestlaste hulgas palju arutatud ja tundub, et paljud on ärritunud, seega ilmselgelt satiir toimis. Laulus pilatud teemad on mulle Rootsist vägagi tuttavad.

Sallimatus, võõraviha ja puhas rassism on olemas ka Rootsis ning neid rünnatakse ja pilgatakse samamoodi.

Sellegipoolest leian, et Eesti ja Rootsi on siinkohal erinevad ja need erinevused võivad selgitada, miks reaktsioon laulule oli Eestis sedavõrd tugev.

Rootsis on selline ksenofoobia ja rassismi naeruvääristamine tavaline ja harva, kui see inimesi närvi ajab. Mulle tundub, et kuigi tugevalt ksenofoobsed vaated on levinud – võib-olla võrdselt levinud – mõlemas riigis, siis avalikes aruteludes on need Rootsis täiesti vastuvõetamatud ja häbimärgiks, samas aga Eestis on need vastuvõetavamad: isegi, kui sa ise nende vaadetega ei nõustu, on üsna normaalne, et su sõbrad ja poliitikud neid väljendavad.

Mis puudutab mitmekultuurilisuse olemasolu ja sellesse suhtumist, siis Eesti ja Rootsi arengud viimasel sajandil on olnud peaaegu vastupidised.

Rootsi on viimase 50 aasta jooksul muutunud küllaltki homogeensest rahvusriigist mitmekultuuriliseks riigiks ja see muutus on vabal tahtel ja kavatsetult tehtud otsuste tulemus. Eesti ei ole kunagi olnud rahvusriik, kuid pärast taasiseseisvumist 1991. aastal on püütud end sellena defineerida – miski, mille üle naerab laulus esitatud loetelu keeleliselt ja rahvuslikult puhastest Eesti piirkondadest. Tugev seos iseseisvuse ja rahvusriigi idee vahel Eestis ei tähenda muidugi, et mitmekultuurilisusel oleks Eestis hoopis teistsugune tähendus kui Rootsis, kus areng kultuurilise mitmekesisuse suunas on olnud iseseisev valik.

Margit Sutrop, TÜ praktilise filosoofia professor, TÜ eetikakeskuse juhataja ja humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaan:

Margit Sutrop. (Foto: Sven Paulus)

Minu meelest tabas ''Tujurikkuja'' laul hästi märki ja oli väga vaimukas. See osutas ühele suurele probleemile, et vahel me jagame oma hoolivust valikuliselt. Ja võibolla ei märkagi, et olles kokkuhoidvad ja hoolivad oma grupi liikmete suhtes, eirame kannatusi, mis jäävad väljapoole meie kitsast ringi.

Laiemalt pani laul mõtlema, kes on meie kogukond, kelle suhtes me omame moraalseid kohustusi. See kogukond võib olla ju väga väike, näiteks perekond, sõpruskond, rahvus või kogu maailm.

Tegemist oli muidugi valusa naljaga, aga minu meelest ei ületanud see eetilist piiri.

Keegi ei teinud nalja laulu üle ega nende üle, kes selle meile kalli laulu olid kirjutanud, vaid selle tuntud laulu parodeerimise kaudu naerdi nende üle, kes eelistavad partikulaarset lähenemist universaalsele.

Vello Pettai, TÜ võrdleva poliitika professor:

Vello Pettai. (Foto: Postimees/Scanpix)

''Tujurikkuja'' on taaskord tabanud Eesti ühiskonna närvi, võttes pea 30 aasta taguse olemuslikult patriootliku Eesti popplaulu ja andes sellele kaasajal provokatiivse tähenduse.

Kui laulu esialgne sõnum oli rahvuslik ühtsus, avalöögina riigi taasiseseisvuse püüdlustele, siis ''Tujurikkuja'' uusversioon räägib eraldatusest ja ksenofoobiast Euroopa põgenikekriisi taustal.

On iseenesest mõistetav, et see paroodia pidigi närvi tabama, sest vihjab sellele, et Eesti ei ole kriisiolukorras piisavalt abivalmis – sõnum, millele paljud vastu vaidleksid.

Ent kunstikriitilisest küljest vaadatuna oli video otse kümnesse: see tekitas arutelu teema üle, millel on Eesti jaoks pikaajalised tagajärjed ja kohustused. Seesugune rahvusliku identiteedi ja avaliku arvamuse karikatuur on just see, mida on vaja meedias (tava-, sotsiaal- või muus meedias) kajastatavate formaalsete arutelude kõrvale. Tore on näha noori filmitegijaid just sellise lähenemisega panustamas!

Kõige enam meeldis mulle video juures kaks asja: esiteks see, kuidas produtsendid nägid tõesti vaeva, et saada praeguse aja kuulsad eesti lauljad nõusse videos osalema. See taaselustab originaalvideo žanri aastast 1988. Teiseks, ka laulu viimane rida on väga terav. Pärast refrääniosa „Ei ole üksi ükski maa“ kordamist avastavad lauljad tänapäeva erandi: kui, siis ainult Süüria…

Veel on blogis viidanud TÜ religioonipsühholoogia professor Tõnu Lehtsaare ERR-is ilmunud arvamusele “Eesti ühiskonda lõhestab külm konflikt”.

Tõnu Lehtsaar. (Foto: Andres Tennus)

„Minule jõudis kohale, et see, mis paljudele on püha ja puutumatu, võib teistele olla lihtsalt paroodia objekt. Vabaduse laulud on mulle pühad, nagu on püha meie vabariigi hümn ja lipp. See, et rahvusringhäälingus viskavad ühed nalja selle abil, mis teistele püha, väljendab minu silmis lõhestumist ühiskonnas.“

/.../

Kui on külm, siis puuduvad sidusad ja ühendavad ideed. Pole selge, kes me oleme ja kuhu läheme. On palju arvamusi, kuid puudub visioon. Erinevaid seisukohti tajutakse kui vastandlikke ideoloogilisi platvorme, mida seotakse nende esindajatega.

Kommentaarid ilmusid Tartu ülikooli rahvusvahelise ajaveebi postituses "No Country Stands Alone – Except Maybe Syria!" (autor: Inga Külmoja).

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: