„Teaduslikult on tõestatud, et ühele sokiaugule järgneb teine“ ehk miks me jama usaldusväärseks peame ({{commentsTotal}})

Teadlased on tõestanud, et kui ühte sokki tuleb auk, on õige pea oodata auku ka mõnda teise sokki. Kui öelda seda piisavalt usutavalt, võib tekkida terve hulk inimesi, kes peavad seda faktiks ning hakkavad seda levitama. Nii tekivad teaduslikud legendid.
Teadlased on tõestanud, et kui ühte sokki tuleb auk, on õige pea oodata auku ka mõnda teise sokki. Kui öelda seda piisavalt usutavalt, võib tekkida terve hulk inimesi, kes peavad seda faktiks ning hakkavad seda levitama. Nii tekivad teaduslikud legendid. Autor/allikas: Steven Yeh/Creative Commons

Info üleküllus teeb üha raskemaks otsustamise, milline fakt on ikka tõsiasi ja mis on lihtsalt aluseta väide, näiteks nagu see, mis toodud pealkirjas. Kuidas tekivad teaduslikud legendid, miks me kardame kolme vanemaga lapsi ning kas usaldatakse rohkem teadlasi või sotsiaalmeediasõpru – nende küsimuste üle mõtiskles ERR Novaatori palvel Austria Johannes Kepleri ülikooli sotsiaalpsühholoogia professor Wolfgang Wagner.

Inimkond pole olnud kunagi rohkem haritud kui praegu. Kuid miks on jätkuvalt nii, et osa inimesi eelistab kogu saadaolevast informatsioonist valida selle, millel puudub teaduslik tõestus?

Te juba mainisitegi seda põhjust – tohutu informatsiooni hulk teeb valimise väga keeruliseks. Inimesed on omapäi informatsiooniga, mida nad otsivad või millega juhuslikult kokku puutuvad. Kriteeriumid, miks inimesed peaksid ühe infokillu võtma ja teise jätma, võivad oluliselt erineda teaduslikust mõtteviisist.

Teaduse eesmärk on otsida seletust teatud kindlatele küsimustele selgete reeglite alusel korrastatud tõenditele tuginedes. Igapäevaelus puutuvad inimesed kokku aga olukordadega, mis erinevad tugevalt teaduslikest probleemipüstitustest. Inimeste argimõtlemise loogika töötab teaduse omast erinevalt, seda iseäranis sotsiaalsetes suhetes.

Näiteks igapäevaelu probleemidele lahenduse otsimisel ei pruugi kriteeriumiks olla tõe väljaselgitamine. Inimene suhtleb iga päev lähedaste, tuttavatega ja töökaaslastega. Need suhted mõjutavad, kuidas antakse edasi uskumusi, teadmisi ja ideid sageli suulisest pärimusest tulevaid teadmisi. Nendel teadmistel pole midagi pistmist teadusliku meetodiga, tõendusega.

Olete te tuttav hiljuti Eestis lahvatanud teemaga, kus lapsevanemad andsid oma lastele kloordioksiidi, mis pidi ravima kõike alates kõhuhädadest autismini?

Kõlab kohutavalt.

Hoolimata asjaolust, et nii arstid kui terviseeksperdid osutasid selle aine võimalikule tervistkahjustavale mõjule, püüti sotsiaalmeedia suletud gruppides veenda liikmeid ja selle aine tarvitajaid, et kogu ülejäänud maailm valetab. Miks usaldavad inimesed tõendusena pigem sotsiaalmeediat kui teadust?

Sotsiaalmeedia on suhteliselt uus nähtus. Ma arvan, et inimesed ei ole veel valmis valima ja otsustama, millised kohad sotsiaalmeedias on usaldusväärsed. Ja see ongi keeruline.

Võtame näiteks veebis teatud uudise või nähtuse kohta info otsimise. Võib leida nii palju materjali, et pea võimatu on otsustada, mis tugineb piisaval tõendusmaterjalil ja mis ei tugine üldse millelgi. Facebookis on inimesed silmitsi selle sama probleemiga: kuidas valida ja otsustada, mis on tõde?

Ja siis on veel inimhulga mõju. Kui mingit ideed pooldab nii suur hulk inimesi, siis ei saa see idee ju nii vale olla... Seega küsimus on esiteks saadaval oleva informatsiooni hulgas ning teiseks inimeste hulgas, kes seda informatsiooni jagavad.

Kuidas sünnivad teaduslikud legendid? Võtame näiteks üsna laialt käibele läinud infokillu, et ülekaalulisus on pärilik. Miks sellised legendid sünnivad ja miks on osa neist legendidest elujõulisemad kui teised?

Igaks juhuks mainin, et ma ei usu, et ülekaalulisus on ainult päritav. Mul pole sellele vastust, aga üks võimalik vastus on, et teatud teaduslik infokild või teaduslik müüt sobitub mingi kultuurilise taustsüsteemiga ning see resoneerub olemasoleva informatsiooniga. Seega uus infokild tõmbab tähelepanu, kui seondub juba olemasoleva infoga.

See uus infokild võib omakorda muunduda, et paremini sobituda inimeste kultuurilise taustaga. Võtame näiteks briti psühholoogi Michael Rutteri, kes tegi katse, kus rääkis inimestele eskimodest jutu, kusjuures katsealustel puudusid varasemad teadmised eskimodest. Katses osalenutel paluti juttu edasi rääkida. Kõike seda, mis oli katsealustele eskimode osas tundmatu, täiendasid nad oma varasemate teadmistega. Järgemööda lugu muutus ja hakkas üha enam sarnanema kohaliku briti kultuurilise taustaga, mis oli katsealustele varem tuntud.

Seega, kui on mõni teaduslik fakt, mis sobitub inimeste kultuurilise taustaga, võetakse see kergemini omaks. Sama reegli alusel tekivad ka ebatäpsused, mis kannavad edasi tõekspidamisi.

Räägime ebaloomulikkusest teaduses. Miks on nii, et GMOd, kunstviljastamised (IVF) ja kolme vanemaga lapsed on inimestele ebaloomulikud, aga näiteks Chihuahua kutsikad ei ole?

On kindlasti ka inimesi, kes peavad Chihuahuasid ebaloomulikeks. Meil oli üks uuring, kus vastandati tuumaenergiat ja biotehnoloogiat. Austrias suhtutakse tuumaenergiasse väga negatiivselt. Austria ainsasse tuumaelektrijaama ei ole kunagi uraani toodud ehk jaama pole töösse lülitatud. Ja see pole ka muuseum.

Mida ma öelda tahan, on see, et elava, kõige selle, mis puudutab GMOd, IVFi ja kolme vanemaga lapsi, ja elutut sfääri, näiteks tuumaenergeetikat ja nanotehnoloogiat, vahel on tohutu erinevus. Elavat puudutavasse sekkumises nähakse riski elule. Aga poolehoid tuumaenergiale ja selle vastasus on pigem seotud väärtuste lahknemisega.

Biotehnoloogia, geenitehnoloogia, bioinseneeria – IVF ja GMO kuuluvad elusasse sfääri, need sekkuvad omal moel jumala loodu olemusse. Seetõttu näevad inimesed geneetiliselt muudetud organisme kui koletisi. Inimesed ei pea seda loomulikuks.

Aga mis siis, kui inimesed ei tea sellest? Näiteks nõukogude ajal viidi ports õunaseemneid Venemaale, kus neid kiiritati ja siis vaadati, mis neist kasvab. Valiti välja suuremad ja ilusamad sordid, mis on praeguseni meie poodides müügil. Inimesed ostavad neid moondatud sorte väga hea meelega. Seega, kui me teame, mis on toiduga tehtud, on see ebaeetiline toidukäitlemine, kui me ei tea, on see lihtsalt õun.

Jah, 1960-'70ndatel tehti seda ka maisi ja viljaga. Kiiritamisega püüti näiteks aretada lühema kõrrega teravilja, et muuta seda nõnda vihmale ja tuulele vastupidavamaks. Seda aga tehti juhuvalimiga. Ma arvan, et see pole veel päriselt sekkumine, see on midagi, mis oleks ajapikku niisamagi loodusliku valiku käigus juhtunud.

Aga ma usun, et bioinseneeriaga on siin suur erinevus. On vahe, kui võtta ühe elusolendi geenid ja istutada teise elusolendi genoomi. Nõnda tehes muudetakse seda, mis annab inimeste silmis elusolendile tema olemuse.

Samast asjast räägiti juba 200 aasta eest. Toona ei teatud midagi geenidest, siis räägiti elusolendite olemuse muutmisest vere kaudu. Nii siis kui praegu usutakse, et elusolendi olemust ei tohi muuta. Kass on kass on kass ja temast ei saa kunagi teha koera. Kassi järglased on kassid. Isegi ümberlõikamisel ei saa kassist koera. Sama kehtib inimeste kohta.

Olemus määrab iga looma identiteedi ja iseloomu.

Genoomi sekkumisega sekkutakse elusolendi olemusse. Selliselt loodud uuel olendil pole taolise mõtlemise loogika järgi ei identiteeti ega olemust. Nii saavad teoks kõik inimeste hirmud, mis kaasnevad elusorganismide olemuse muutmisega. See pole tingitud niivõrd sekkumisest, vaid olemuse muutmise pärast.

Siit viib teema edasi kollektiivse mälu ja laialtlevinud arusaamade juurde. Miks tekivad meil stereotüübid mingi inimrühma suhtes? Näiteks väited, et ameeriklased on paksud, eestlased aeglased või lõunast tulevad pagulased ohtlikud.

Stereotüübid ei teki tühja koha pealt, need vajavad mingit varasemat kogemust. Stereotüpiseerimine iseenesest poole halb ega hea, see on lihtsalt viis asjadega toime tulemiseks. Stereotüübid ei kehti alati kõigi teise grupi liikmete kohta, kuid need võimaldavad teha kiireid otsuseid näiteks selle kohta, kuidas selle rühma esindaja võib käituda.

Austrias on näiteks stereotüüp 1960.-'70ndatel sinna tööle ja elama asunud türklaste suhtes. Stereotüüpides pole midagi ohtlikku, kuni neid ei vormita ümber eelarvamusteks, mis viivad diskrimineerimiseni.

Stereotüüpide teine külg puudutab sageli välise grupi minapilti. Selle grupi välise imidži kujundab grupp ise, millisena nad tahavad teistele näida. Näiteks võib üks grupp olla väga homogeenne ja ühtehoidev. Samas võib see identiteedikonstruktsioon paista ühiskonnale väljastpoolt vaadates onupojapoliitikana. Mõni teine grupp võib aga lihtsalt püüda näida ühtse ja homogeensena, isegi kui ta seda pole.

Kas teie tajute, et eesti tudengid võtavad uusi teadmisi vastu kuidagi teisiti kui näiteks austria tudengid?

Peab tunnistama, et ma pole neile veel eksamit teinud. Seega ma ei oska öelda. Aga väljast vaadates on muidugi iga kultuur veidi erinev.

Seega eesti tudengid on veidi teistsugused?

Jah, nende väljast poolt nähtav käitumine on tõesti teistsugune. Aga nende peade sisse ma vaadata ei saa.

Kas peate ennast sotsioloogiks, psühholoogiks või antropoloogiks?

Ma õppisin psühholoogiat magistrantuuris, antropoloogiat bakalaureuses ja doktorantuuris filosoofiat. Ja ma ei pea end ranges mõttes ühegi eelmainitud distsipliini kuuluvaks. Distsipliinide piirid nii ülikoolide teaduskondade kui erialade vahel on tegelikult kammitsevad piirangud, mille seame endale teadust tehes.

 



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: