Ühe lahendusena on välja pakutud, et kui kümnekonna kuni mõnekümne kilomeetri kõrgusele atmosfääri pumbata suurel hulgal sulfaataerosoole, väikesi terakesi, mille koostisse kuulub sulfaate ehk väävelhappe sooli, siis kliima soojenemine aeglustub, sest maapinnani pääseb vähem päikesekiirgust.

Kui rääkida konkreetselt orkaanidest, täpsemalt Atlandi ookeani keskosas tekkivatest troopilistest tormitsüklonitest, siis on avaldatud lootust, et kui sulfaataerosoole lennukitelt või õhupallidelt sobivas paigas ja sobivas koguses atmosfääri lasta, siis need orkaanid võib-olla nii kiiresti nii sagedaseks ja nii võimsaks ei saa.

Rühm teadlasi eesotsas John Moore'iga, kes tegutseb Hiinasg Pekingis globaalmuutuste uuringute ühiskeskuses, on püüdnud nüüd kaheksa erisuguse kliimamuutuste arvutimudeli peal välja arvutada, kui palju siis sulfaataerosoole õigupoolest atmosfääri lasta tuleks.

Nad leidsid, et sellise suure insenergeoloogilise sekkumise toimel võikski tõepoolest orkaanide ja orkaanikahjustuste oht senikardetust väiksemaks jääda, nii seepärast, et troopiline orkaanitekkepiirkond jääks suhteliselt jahedamaks ja energiavaesemaks kui ka seepärast, et merepind tõuseks vähem.

Kuid teisest küljest, selleks suurettevõtmiseks vaja minev sulfaataerosoolide kogus oleks hiiglaslik. Moore ja kaasautorid kirjutavad Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes, et vaja läheks vähemalt sama palju sulfaate, kui purskus välja 1991. aastal toimunud võimsas Pinatubo vulkaanipurskes. Ja seda iga kahe aasta järel.

Kolmandast küljest ei tea keegi, millised etteaimamatud tagajärjed nii suure sulfaadikoguse atmosfääri paiskamisel olla võiksid. Võib näiteks juhtuda, et kahjustada saab stratosfääri osoonikiht, mis ju alles mõne aasta eest suudeti suure rahvusvahelise pingutuse toel taastuma saada.