Eesti soode seisund on muutunud pidevalt tõsisemaks. 2009-2012 Eestimaa Looduse Fondi (ELF) läbi viidud soode inventuuri tulemusel on meil soid 240 000 hektarit ehk 5,3 protsenti kogu riigi pindalast. Võrreldes 1950. aastate soode pindalaga on nende areaal vähenenud ligi 2,8 korda, samas on sood olulised süsiniku sidujad ning seeläbi ka kliima reguleerijad.

Eelnimetatud inventuuri järel asus ELF uurima, millisel määral tegeldakse soode taastamisega Soomes ja Lätis. Kui põhjanaabrite juures on soode ulatus meist tunduvalt suurem, siis ELF-i märgalade ekspert ja projekti vedav Jüri Ott Salm usub, et Lätile jõuab Eesti selle kümnendiga soode taastamises kindlasti järele.

Järgneva viie aasta kestel toimuvat ning Euroopa komisjoni LIFE programmi ja Keskkonnainvesteeringute keskuse rahastatud koostööprojekti tutvustades ütles Salm, et esimene aasta kuulub välitöödele ja alade inventeerimisele. “See puudutab Natura elupaikade määratlusi ehk metsi-soid, aga samuti linnustiku seisundit erinevatel aastaaegadel, kus peamine tähelepanu on pööratud metsisele ja soolinnustikule üldisemalt,” rääkis Salm. Samuti tegeletakse kahepaiksete ja kiililistega ning omaette tahk projektis on arheoloogia.

Nimelt osaleb töögrupis MTÜ Arheovisioon, kes vastutab taastamisaladel arheoloogiliste objektide määratlemise ning vajadusel ka väljakaevamise eest. Projekti teisel aastal on plaanis mõnedel aladel juba kopp maha lüüa ja samuti toimub projekti käigus 500 vabatahtlikule 50 talguüritust. Ka on ette nähtud keskkonnahariduslikud tegevused, mille käigus viiakse kooliõpilasi Virumaa taastamisaladega lähemalt tutvuma ning tehakse õpperada Tudu järve äärde.

Tartu ülikooli osaks projekti juures on anda soode taastamisele kvalitatiivne mõõde ehk jälgida, kuidas mõjutavad taastamistööd erinevaid sooelupaikadest sõltuvaid liike ja liigirühmi. Projektis osaleva TÜ looduskaitsebioloogia teaduri Riinu Rannapi sõnul on liikide valikul lähtutud sellest, et nad peegeldaksid soode taastamise erinevaid aspekte. “Nii saab pool-veeliste liigirühmade – kahepaiksete ja rabakiilide – abil hinnata muutusi taastamisalade hüdroloogias ehk seda, kuidas kraavide sulgemine ja puistu raadamine mõjutab alade veerežiimi,” ütles Rannap.

Lokaalseid muutusi taimestikus ja alade valgustingimustes indikeerivad päevaliblikad. Suuri, maastiku tasandil toimuvaid muutusi aga hinnatakse metsise ja rabapüü arvukuse, pesitsusedukuse ja muu sellise kaudu. Salm peab oluliseks ka raieid tegeva RMK rolli, kuna raietel on väga märkimisväärne osa linnustiku käitumise kujundamisel. Raiete tegemisel ning kraavide sulgemisel näeb Salm suurt potentsiaali, kuna paisude jaoks soost materjali võtmine loob mikroelupaiku teistele liikidele ja läbi selle võimendatakse või toetatakse nende olemasolu ja säilimist.

Sood puhverdavad suuri veehulki ja teisalt puhastavad atmosfääri reostust. (Foto: Sven Paulus)

Taastavate sooalade valikuprotsess oli üsna põhjalik ja tugines nii ELF-i varasematele taastamiskavadele kui ka vaatlustöödele, kus kaitsealadel kaardistati kuivendussüsteemide- ja kraavide paiknemist. Väljavalitud paikadeks on kuus looduskaitseala: Soosaare soo Alam-Pedjal, Ohepalu, Tudusoo, Sirtsi looduskaitsealad, Laukasoo Lahemaa rahvuspargis ja Feodori soo Agusalu looduskaitsealal. Projekti käigus püütakse 5800 hektaril kaasa aidata loodusliku veerežiimi taastumisele ja võetakse olenevalt piirkonnast kasutusele meetmed liigirühmade osas.

Samuti toimub soode kohta käiva pärimuse kogumine, mis põhineb kirjanduse ülevaadetel, rahvapärimusel ja ka intervjuudel. “Kirjandus- ja koduloopärandi läbitöötamise kaudu saame paremini mõista, mismoodi siinne rahvas on end soodesse suhestanud, palju on sood neile andnud, mida võtnud ja mis on puutepunkt,” rääkis Salm. See omakorda aitab vahendada soo väärtust ja lisaks looduskaitsele sisaldab projekt ka teisi inimesega lähedalt seotud asjaolusid, mis võiks selle väärtust tõsta.

Aga mis siiski tingib vajaduse soid taastada? Salm toob välja, et Eesti sood on suhteliselt hästi kaitstud, ent kaitsealadel toimuvat täpsemalt jälgides selgub, et sood on siiski kahjustatud. “Me oleme määratlenud päris palju alasid kaitse alla, aga nende toimimine loodusliku ökosüsteemina pole terviklik ja selleks, et seda väärtust hoida ja tagada säilimine tulevikuks on oluline leida seal looduslik tasakaal,” selgitas Salm.

Lisaks mängib rolli soo kui ökosüsteemi panus kliimamuutustesse või nende vähendamisse seeläbi, et märgala seob süsinikku ning kuivenduse likvideerimisel väheneb ka võimalik süsinikukadu soodest. Kahel taastamisalal on tegemist endiste turbakaevandustega, mis on Salmi sõnul päris suurteks CO₂ emissiooni allikateks: “Seal on n-ö kuivendusrežiimi tagasipööramine igati oluline, et need täiesti rikutud maastikud leiaksid mingi kasutuse ja kuna nad asuvad looduskaitsealadel, siis on oluline teha tööd, et nad vastaks kaitseala väärtustele.”

Üks taastamisvajadus tuleneb ka veekaitselisest tõigast, sest sood puhverdavad suuri veehulki ja teisalt puhastavad atmosfääri reostusest. Rannapi sõnul on soid kraavitatud ja kuivendatud, mistõttu on nende alade hüdroloogilised tingimused oluliselt muutunud. Kiirenenud puude kasvu tõttu on päikesele avatud lagedad ja hõreda puistuga alad metsastunud. Sellest tulenevalt on soode ökoloogilised tingimused muutunud, mis omakorda on kaasa toonud muutused liikides ja kooslustes. “Seepärast on mitmed soodega seotud liigid nagu metsis ja rabapüü meie looduses hääbumisohtu sattunud,” põhjendas Rannap vajadust taastada degradeerunud sooalasid.

Eelmisel sajandil pea 70 protsendi ulatuses kuivendatud Eesti soid on asutud taastama näiteks Endla looduskaitsealal ja Soomaal. Salmi hinnangul on RMK teinud algatust päris massiivsete tegevustega: “Esimeseks viljaks oli Soomaa rahvuspargis asuv Kuresoo, mis mõneti oli ka ELF-i algatus. Seal tegime lätlaste abiga aastail 2007-2008 taastamiskava ja läbi valu on see tänaseks peaaegu ellu viidud.” Kuresoo puhul tekkis palju metoodilisi probleeme paisude rajamise ja paigutamise küsimuses, ent tagantjärgi peab Salm seda väga kasulikuks õppetunniks, millest praegused projektid on kahtlemata võitnud.